Professoriga kokkusaamine ja luuletusi on liiga palju

Emotsioone on nagunii liiga palju ja mõtteid, et seda kõike (luuletusi ja nende inspiraatoreid) on liiga palju. Professoriga kokku saamine lapitab alati kõik minu ebanormaalsuse kokku, kahte-kolme lausesse:

"Ära räägi niimoodi, sul on ju tegelikult peika olemas. See on jõlekahtlane, kui sa niimoodi räägid."

Ise võite arvata, kellest või millest. Tõenäoliselt peaks Professor ka vibraatori ostmist pisut jälgiks tegevuseks peika taustal. A noh, mis seal teha. Vibraatorit pole ma ostnud. Lihtsalt konstanteerin teatud emotsioone või nende intensiivsust või siis siivutust. Pole hullu, kõik läheb paika, on teatud tunded, mis ei muutu kunagi, mis jäävad selgelt paika, mis on tingimata ja tingimusteta. Professor ei tea, aga umbes samasugused tunded on mul tema suhtes ka. Sõprus on ja jääb. Vahele võib tulla kolm-neli kuud suhtlemise puudust, vahel isegi aasta, vahel isegi kaks, aga hea sõbraga saad iga kord kokku nii nagu olekski kokku pidanud saama ja maha istuma ja rääkima ja lahti mõtlema, et kuidas see elu käib, kuidas need inimesed käivad, et keda me tegelikult armastame ja kuidas.

Aga ma ei saa sinna midagi parata, et inimesed tekitavad minus tahtmise elada ja armastada - just sellepärast, et neisse on pandud nii palju puhast olemasolemise energiat. See annab vabaduse eksisteerida täiesti teistsugustel tasanditel, kui ainult poemüüja või lihtlabase kodanikuna, mutrikesena, korraga näen endas seda potentsiaali, mille ma juba ammu olen maha maganud või ära unustanud või teiseks kaotanud. Ma näen oma julgust. Professor ei mõista, et ta isegi annab mulle vahetevahel seda tunnet, et ärgu ma ära unustagu, et on nii palju lugeda, nii palju kirjutada, nii palju teada saada ja nii palju õppida. Seda kõike aga nendel hetkedel, kui me omavahel räägime, kui me julgeme rääkida ka sellest, mis on jõlekahtlane.

Ma armastan sind. See ei ole tegelikult kunagi jõlekahtlane. See on nii nagu ta peabki olema. Mina olen nii nagu ma pean olema. Sina oled nii nagu sa pead olema. Meie oleme nii nagu me peame olema.

Ahjaa, pärast Guy Dubordi "Vaatemänguühiskonna" lugemist tundub mulle, et me elame ideaalses ühiskonnas. Palju väga intelligentseid (vähemasti paberite järgi intelligentseid inimesi, kes meid ümbritsevad) peaks töötama just raamatupoodides ja inimesed peaksid ostma just intelligentseid raamatuid, sest neid on kasvatatud tarbima (tegelikult olgem ausad, lugema, lugema, lugema) intelligentseid raamatuid, mitte neist mööda kõndima nagu tühjast kohast, looma, lugedes looma. Haridus annab meile seda, mida Dubordi raamat näitab, et ei ole võimalik anda muul moel, kui ainult kaubanduslikult. Haridus annab meile julguse süveneda, et luua kohalikku ja ainulaadset kultuuri, meid ennast, inimesi, kes on läbi põimunud sellest, mis oli ja mis tuleb ja mis on.

Julgust, mu armsad, julgust! Ja mis seal salata sõprust!

Ja hetkel ka luuletusi.

Emale

langeda ja laguneda
lihtsalt selleks, et kõik asjad
saaks uue tähenduse,
mu kallis ema

seda oled sa õpetanud
ja ometi mõnel päeval
tahaks su lõhna tunda
oma mantli sees

langeda ja laguneda
selle eest, mis tähtis

Muusa

sa vist ei saa aru
et see on hirmus
kui ma tunnen
et sul on mind vaja

ja mitte
nagu head sõpra
et patsutan õlale ja
ütlen, et tead
noh, teadküll

homme on parem
ei ole

sa pead homme
võib-olla
sama palju
kirjutama kui eile

su Muusa ei küsi
kas su naine
tahab lapsi sünnitada
just sulle

su Muusa
nõuab sinu
tingimusteta armastust

umbes nagu mina
ainult et

Aafrika

oma hinges
klammerdun
iga inimese kõlge
kes soojust
eraldab

nagu Aafrika
mis siis
et vahel ka
niiskust
ja sääski
malaariaga
kahasse

Luuletaja naine näeb tähetundi

magneesiumipuudus
ja unistus tähetunnist
või oli see olemisesund
Betti ei räägi sellest
kunagi nii täpselt

see oli ikka
suur ja tihe sund
hingamise ja elamise
vahepeal

sõbranna küsib
et kuidas mul
sinuga läheb

lõbusalt

pidev hirm
 et sa ei õpigi
korralikult sööma
ja ennast armastama

nälgides
ja õlut juues

aga see on ju
okei
see on ju
puhas Bukowski

Abinõud

võõrandumistunde vastu
aitab alati teadmine
et tegelikult
me armastame

iseennast ja üldse kohe mitte
vähe
teisi

Vanaema tuleb meelde

ütleb, et vahel
kui me räägime
siis olen ma kõige ilusam
mis üldse tema elus
juhtuda sai

võib-olla
olen ka

Kätte jõudnud aeg

tead, see aeg
kus ma pean endale
selgeks tegema
kõiki neid sündimisi
ja suremisi
mis mu elu täitnud on
alates mu emast ja iseendast

venib iga päevaga pikemaks
ja aina rohkem kipun ma
klammerduma praegusesse
oivalisse olemasollu

ainult sinuga koos
sind armastades
tundub kõigel olnul
ja tuleval see mõte olevat
mu kallis