Täna müüsin kenale vanapaarile Guy Debordi raamatu "Vaatemänguühiskond", sest ma sisuliselt perverditsesin hra Anti Saare keele kallal. Ta on ju selle tõlkinud. Noh, alati, kui keegi ütleb, et ta on midagi tõlkinud või kirjutanud või ta räägib kuskil, siis on mul tunne, et ma olen juba kohal, et ma olen juba ainuüksi tema nime kuulmisest üleerutunud hull naine. Noh, pärisseksi ma ei saa, järelikult pean saama, sellist keelelist erutust ja Anti Saar tähendab minu jaoks keelelist erutust. See on selline peaaegu, et lakooniline farss inimeseksolemisest. Keel annab kogu aeg mulle mõista, et ta on valmis minuga koos olema, lõpuni, põhjani, kireni, mis ehmatab mind ennast ka lolliks. Selleks samaks Camille Claudeliks Avignoni-äärses hullumajas.
Koju jõudes lugesin Kauri metamorfoose, kuidagi oli lugeda. Oli oli. Ja kuidagi oli mitte päris nii nagu peaks, aga ta muudkui läheneb endale ja selles kummastavas läheduses, muutub ta ühtaegu marutõsiseks või tuleks öelda, et marbutõbiseks rebaseks, ja sealjuures ka tühjaks, nagu tal polekski mingit muud eesmärki, kui ainult sõnastada oma elu mõttetust või tuleks öelda, meie elu mõttetust.
"Räägi minuga."
"Kui ma räägiksin, poleks mul millestki kirjutada."
Imelik on see, et inimene peab rääkima ja peab vaikima ka. Kõik rääkimised ja vaikimised on igaüks isemasti. Nad võivad kõik olla väga omal kohal, väga omal hetkel, väga omal ajal. Kui ma kallistan, siis ma vaikin, sest ma pean edasi andma seda puhast lausa süüdimatut energiat, mis minus on. Kui ma jälgin, siis ma vaikin. Kui ma mõtlen, siis ma vaikin, kui ma loen, siis ma vaikin.
Ahjaa. Metamorfoosid ei tekita seda eelmängulist furoori. Midagi selles Saare keeles on, midagi, mis mind kogu aeg teda taga otsima paneb. No, mis lugudest me siin rääkida saame, need Georges Pereci lood on hoopis midagi muud, kui see esimene romaan "Kuidas Sa ära läksid ja mina maha jäin" - tõenäoliselt räägib Anti samadest asjadest, mis Kaurgi, keda on jäetud ja kes on ise jätnud. Aga sellegipoolest, keel, painav, valus, lähedane, lõikuv, hea, vibreeriv. See, kus sa tõused üles, pöörad pead, ei saa aru sellest, kuidas sa nüüd siia sattusid. Kõik on nii täpne, et valus hakkab ja veider. Niimoodi peab kirjutama. See on meister, kes sinna kohale jõuab.
Ja kogu maailma keerukust ei saa kunagi ei ära rääkida ega ära kirjutada, sest inimesed ei lakka olemast lollid, isekad, vastikud mitte kunagi. Mitte mitte kunagi, liiga erinevad, et erimeelsusteta koos eksisteerida. Ja igal uuel kirjutamisel tuleks välja uus nüanss, uus lipuke, igal uuel rääkimisel kukuks pilti veel üks pisike värv, lõhn, ehmatus, mida eelmine kord ei mäletatud, mis korraga sammus sirgselgselt sisse ja pani end paika ja kuulemaie.
Misse selle merkantiilse ajastu kapitalisti mõte on? Eks ikka võimalikult üksüheselt võetavad kliendigrupid, kellele saab võimalikult ühtemoodi asju luua ja toota, ei pea oma vaest pead liigselt vaevama, et kuidas inimesed ennast tunnevad, kui nad korraga on noored, vanad, ilusad, targad, jne edasi erinevatesse grupikestesse jaotatud. Kui nad ei pea enda eest mõtlema, vaid nende eest tuleb mõelda. Ja inimestel, kusjuures, eriti kui nad sul sinna poodi tulevad Siberit, Tiidust, Turovskit, vareseid, varjundeid, lingvistilist metsa või kuratteab, misveel moodi tuleb vahepeal, püha lõhna ostma, inimestel on marumugav, saada see esmane, hullutav kõikidel on tuliroosad retuusid, järelikult pean mina ka endale ühed saama - efekt. Võid jah, või noh, pead jah, sa va karjaloom. Kussa pääsed. Kõik ostavad seda. Kõik on normaalsed inimesed, sa pead ka normaalseks hakkama.
Luuletaja või kirjanik või kunstnik, kes peab tabama ära selle vaikuse või ühetaolisuse seest seda imet, seda teistsugusust, seda hirmuäratavat ja ilusat, seda kõike, mis teeb inimesest ainulaadse olendi, luuletaja või kirjanik, kes peab niimoodi looma, et inimene kuuleb endas laulvat olendit, kuuleb endas olevat jumalikkust, ei unusta seda hoida, kaitsta, toita, mõista. Luuletaja, kes jääb alati seisma Jumala ja Inimese vahele - tehes mõlemile selgeks tolle ülesande, abistada ja hoida, luua ja hoida - kohta ja aega, sest midagi muud pole meile lõpuks selles elus antud. Natuke aega, kui kohta saab hoida, mitte endale, mitte oma lastele vaid elule ja imele.
Jah, sellepärast ma ulatasingi neile vaatemänguühiskonna.
Ma ei tohi kunagi ära unustada, et ma pole lihtsalt raamatupoemüüja, vaid ma olen ka looja. Nii inimsuhete looja kui ka tekstide looja. Looja just selles tähenduses, et ma panen inimesed suhestuma millegi muuga peale nende isikliku tragöödia just sel hetkel, kui ma müün maha seda kaupa, mida nad vajavad. Ja samas see vajadus on alati pisut teadvustamatu, see ongi see Guy Debord, keda ei teadvustata enne, kui vaadatakse peeglisse ja mõeldakse, et huvitav, miks ma püüan nii paljuski imiteerida oma naabrinaist ja miks ma tahan endale just seda punast põrnikat. Huvitav. Huvitav.
Mitte kunagi ei või teada, mis sind või mind juhib ja miks. See on vat see kolmas küsimus, miks ta sind juhib. Miks?
Lihtsustamise suunas, ühtsustamise suunas või selles suunas, kus sa hakkad ennast teiste inimestega suheldes paremini tundma, sest sa justkui teaks neid või oleks lugenud või kuulnud, et näe, on ka teistsuguseid, on homosid ja on naisi ja on mehi ja muide kõigil nendel esinevad tunded ja kõigil nendel on isiksus, kasvõi väheke isiksust, tegelikult. Luuletaja on see, kes teab, et on. Aga siiski, mis mind juhib ja miks. Hea küsimus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar