Kirjutada on mõnes mõttes täna täiesti võimatu. Eile ka oli võimatu. Sees hõljub midagi head. Niisiis - reedel oli kriitikaseminar, üleeile oli nimepäev ja eile oli vaikus, tegelikult sünnipäev, selline totakas tunne, kus peas toksib muudkui küsimus, et kas kõik, kes mingis tobedas feisbuki sõbralistis on või üldse, kas kõik, kes sõbrad on, viitsivad mulle tervitusi saata. Tegelikult ei viitsinud. A kuidagi väga halvasti ma sellepärast ei tundnud ka. Selline mõnus ja rahulik olemine oli kokkuvõttes. Süüa sai. Juua sai. Kallistada sai, naerda sai. Noh, ütle nüüd, mida sellelt elult tahta? Suurt ei midagi muud. Süüa. Kallistusi ja võib-olla eenduvat armastusetunnet, mis muide ehk ei tulegi teistest, ehk tuleb minust endast, sai ka.
Lihtsalt loobuda hirmust, et asjad ei läe nii nagu peab.
Igal juhul tuleb isale kiri kirjutada. Vahel on mul tunne, et ma olengi siia ilma saadetud, et oma vaesele papale aegajalt meenutada, et kõik asjad ei ole alati kontrolli, normaalsuse ja nii edasi egiidi all. Nad on teisiti, kui me ootame ja see võib ebamugav olla, aga see on nii ja ei teisiti. Siis tuleb olukord lihtsalt läbi närida ja selles kasvada, mis muide on kõige raskem üldse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar