Revolutsioon

Maalilised mängud revolutsiooniga

Istun komponeeritud ja rütmistatud Tiit Ojasoo etendusel "Enesetapja" ja tunnen oma keelega iseenda sees kasvavat valusmagusat kirge - olla seesamune, enesetapja, keda Jörgen Liik mängib. Ei ütleks, et halvasti. Ütleks, et inimlikult, ütleks, et tantsuliselt, ütleks, et ausalt. Umbes samamoodi nagu mina mängiks. Marian Heinat ja Jaanika Arum on talle seltsiks. Miks on nii, et su naine peab sulle ütlema, et sa pead elus olema? Naine on see ainuke, kes seda julgeb öelda, naine ütlebki, naine teatab, et sa pead elus olema. Sina võid paremale ja vasemale vaadates leida kaupmehed, intelligentsi, hooravad näitsikud, kes loodavad sinu surma kaudu veel rohkem elus olla. Elus olla? Veel rohkem elus olla?

Esialgu olen ma šokis, ma ei saa aru, kuhu ma sattunud olen. Ma ei adu täielikult Ojasood, tema etendustele jõudmine on hoopis teine jõudmine, kui mõnele teisele etendusele jõudmine. Aga see teatud maalisus, mis silme ette kerkib, kui terve kamp lavatudengeid tekitavad tunde, teadmise, hingamise ja mis seal salata maali, siis saab kuidagi eriti teadlikuks ja tundlikuks see, mis laval või võib-olla ka väljaspool lava meil Eestis praegu toimub. Abdul Turay on öelnud, et meil Eestis on toimunud viimased kakskümmend aastat revolutsioon - seesama ülima kapitalismi revolutsioon. Eks me kõik usu, et rikkaks saab lihtsalt, niisama, mitte midagi tehes, et meie juhid teevad meid rikkaks, tehes tarku otsuseid. Ja võib-olla annab etendus meile ka mingisuguse pildi sellest, mis meie oleme. Sest ka Nikolai Erdmani näidend on kirjutatud revolutsioonilisest Venemaast, kus üks hull mees ennast ära tappa tahab. Ja tõepoolest - tahabki.

Seal ta siis on Semjon Semjonovitš (Jörgen Ligi) koos oma Mariaga (Marian Heinat). Jalad, käed, silmad, pea, terved, aga hing on haige. Esialgu maksavorstinäljas ja haige, siis enesetapunäljas ja haige. Kõik algab uitmõttest, hullumeelsusest, ebakainusest võib-olla ka ülemõtlemisest, mis tegelikult on omane intelligentsile, mitte töötule või võib neid omakorda võrdsustada meie riigis praegu? Semjon tahab pasunat puhuda raha teenimiseks, ainult pasunat pole. Semjon saabki pasuna, siis on vaja tiibklaverit, et pasunapuhumist õppida. Ämm ja naine on talle igati toeks, aga nende toest ei piisa. Kes on süüdi? Mis on süüdi?

Naabrimees on aga selle enesetapuplaaniga ennast rikkaks otsustanud teha. Raha on see, mis loeb, või õigemini see, mis pärast enesetappu alles jääb. Kiri on see, mis loeb. Alguses oli sõna, või noh, tegelikult olgem ausad - lõpuks oli sõna ja see rääkis algusest, mis tegelikult alati võis olla midagi muud, kui lõpp julgeb arvata. Võitja on see, kelle lugu alles jääb, läbi märtri. Ja kelle lugu siis jääb? See on ühteaegu mõistatus, kui ka vastus sellele, mis toimub väljaspool lava, mis toimub Eestis või võiks toimuda. Ehk see on isegi vastus küsimusele, mida Rein Lang oma aktiivse kultuurilehe muutmisega sellelt etenduselt saaks. Kes on see, kes lõpuks peab ennast ära tapma? Kes on see, kes lõpuks peab ellu jääma? Kelle mure ja valu - osutub selleks, mis maailma liikuma paneb? See on hea küsimus ja tegelikult - pole sellele lihtsat vastust, nagu ka pole kirja, mis oskaks hästi anda vastust küsimusele: kes on süüdi?

Mitte keegi.

Lugude otsimine on omakorda reklaami ja PR-inimeste töö. Ehk siis tegelikult toimubki laval see, mida tehakse pärast kapitalistlikku revolutsiooni Eestis 2013 - otsitakse lugu, mis annaks mõtte, et olla edasi, mis annaks raha või siis kapitali, et olla edasi revolutsiooni teener või sõdur. Minul omakorda tekib küsimus, et kas revolutsiooni teener või sõdur ei peaks läbi tegema seda, mida teeb läbi Semjon. Surema kasvõi kogu kogukonna poolt, et uuesti ellu ärgata ja mõista, et on ilusad inimesed, mitte revolutsioon. On armastus. Mitte revolutsioon. Ja tegelikult kas mitte Semjon ei suregi ära?

30. novembri etenduse "Enesetapja" lõpus Vene teatris toimus laval aga midagi muud. Kõik tudengid välja arvatud üks, seesama enesetapjat mänginud Jörgen Liik, langesid maha. Sest Jörgen Liik sai Panso preemia. Aga just selline etenduse lõpp tundub kuidagi sümboolne just selle olukorra lõikes, mis meid inimestena iseloomustab.