Hommikud. Õhtud. Kõik, mis iseloomustab inimeseks olemist sellisel kummalisel pooljärgitegeval moel. Ma ei ole üldse kindel, kuidas ma ärkan, homme, ülehomme, üle-üle-ülehomme. Ma lihtsalt eksisteerin. Räägin endast. Vaikin endast. Kuulen ennast. Tuba on endiselt koristamata. Mind ei huvita. Ei ole tükk aega huvitanud. Šiškin tiibleb mu voodi kohal tapetud kätega, või oli see poiss, väike, kahvatute silmadega, eluahastuses poiss, kes ulatas köndid minu poole, sellest raamatust, sellest Volodja kirjast Sašakesele. Ja mina, mina sattusin segadusse, tahtsin ära pöörduda.
Lugedes on alati hirmsam kui vaadates. Tapetud inimesed piltidel või telekas on alati poole vähem hirmsad, kui sõnastatuna sellest hirmust, mis tuleb kuskilt sügavalt meie seest. Hirmust, et meilt võetakse ära käed, jalad, hinged, kehad, ja nii edasi.
See hirm on sama talumatu, kui vahel on olemasolemine.
Mees viskub kaubanduskeskuse seitsmendalt korruselt alla.
Minu sõber peab mind ebanormaalseks, kui ma ei suuda ära kirjeldada oma valu või ahastust. Minu mees. Minu sõber. Minu. Minu. Minu isiklik ahastus, millele ma ennast olen liigselt külge kleepinud, vahel tundun ma endale vastik. Tundun endale see naine, see vastik ülearmastav, ülekantseldav, üleolevalt kohalolev, kogu aeg olev, liiga liiga. Olen see, kes ma tegelikult ei taha, et mees minuga oleks.
Mees viskub kaubandusekeskuse seitsmendalt korruselt alla pärast viiendat tundi ostlemist.
Kus ta endale sellise naise sai? Mina ei suuda endale juba teist nädalat järjest normaalseid kindaid osta. Mul oleks vaja tegelikult vähemalt ühte korralikku Chaneli kostüümikest, millega kohale ilmuda ja armuma panna armaadasid mehi. Mul isegi on midagi sellist kodus, aga mul pole vastavaid saapaid. Ainus normaalne paar sobitub rokiriietega ja samasuguse iseloomuga, mis mul natuke nagu on.
Mees viskub kaubanduskeskuse seitsmendalt korruselt alla pärast lauset, et naine, sa ei saa elu sees kõiki neid kingi kantud, mida sa täna ostad.
Ja mul on naisest rohkem kahju, kui mehest, sest ma tean... Mina tean, mis tunne on jääda, kui kõik aina surevad, kõikide nende totakate kleitide, vanade majade,
nukkude, lillede, lindude keskele, mina tean... Kas sina tead?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar