Luuletused

Me kohtumine surmaga
ei edene, mu kallis
juba pikemat aega
libiseme sellest
varjudena mööda
ja ometi

mul on mu jalad
ja rinnad
ja koomiline
piruetirefleks
mille käigus
löön käelabasid
vastu su koduseinu
ära

sina armastad
endiselt teda
mitte mind
ja mina
noh mina
püüan endiselt
kinni püüda
seda väikest
talumatult kättesaamatut
ennast tänavanurgale
pilli mängima unustanud
printsi

ahjaa
ühel mu sünnipäeval
tantsis ta draakonit

miks nemad võivad surra
või meid unustada
aga meie

poeedid ja Poe-Eedid
elame igavesti
muinasjuttudes

*
kui me sõbraga
ta on väga ilus mees
peole lähme
siis tõmbab mind
rajalt maha
üks teine mees

lükkab sõna otseses mõttes
taeva niimoodi et ma tunnen
kuidas ma valgun täis
iha ja meeletust

ta on must pea
kümme aastat noorem
ja ohkui enesekindel

ometi jooksen
tagasi kohustuse juurde
olla sõber

hea tüdruku taaka
kanda

on vahel nagu
voorusevööd