Me kohtumine surmaga
ei edene, mu kallis
juba pikemat aega
libiseme sellest
varjudena mööda
ja ometi
mul on mu jalad
ja rinnad
ja koomiline
piruetirefleks
mille käigus
löön käelabasid
vastu su koduseinu
ära
sina armastad
endiselt teda
mitte mind
ja mina
noh mina
püüan endiselt
kinni püüda
seda väikest
talumatult kättesaamatut
ennast tänavanurgale
pilli mängima unustanud
printsi
ahjaa
ühel mu sünnipäeval
tantsis ta draakonit
miks nemad võivad surra
või meid unustada
aga meie
poeedid ja Poe-Eedid
elame igavesti
muinasjuttudes
*
kui me sõbraga
ta on väga ilus mees
peole lähme
siis tõmbab mind
rajalt maha
üks teine mees
lükkab sõna otseses mõttes
taeva niimoodi et ma tunnen
kuidas ma valgun täis
iha ja meeletust
ta on must pea
kümme aastat noorem
ja ohkui enesekindel
ometi jooksen
tagasi kohustuse juurde
olla sõber
hea tüdruku taaka
kanda
on vahel nagu
voorusevööd
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar