19 detsember 2013

Camille Claudel ja hunnikus luuletusi

Kinos käisin. Kirjutasin sõnumi, sain jälle pisut enda kohta teada. Kardan sind? Armastan sind? Elu? Inimesed? Tõeline vastutus? Kirjutamine? Mõtlemine? Mööda mõtlemine? Sisse mõtlemine? Välja mõtlemine? Inimene olla on nagu pidev püüd endaks saada ja selles rabeduses kaod ikka kellekski teiseks üle.

Mina?

Sina?

Meie?

Elu.

Sõnad rabavad mind oma maagiasse ja ma tunnen, kuidas nad lõhkavad mu keha, kuigi tegelikult peaks lõhkama vaimu. Armastada? Mitte armastada? Seal ta siis on Camille Claudel, kes on pandud vaimuhaiglasse, sest ta armastas. Tohin ma sind sama palju armastada? Vist mitte. Mitte kedagi ei tohi niimoodi armastada. Peaks tegelikult kirjutama pika kirja oma vennalastele. Peaks isale helistama. Belliisile, kelle silmad meenutavad Läänemere türkiissinisust, ma juba helistasin, Teatasin talle, et me käime ringi, nagu me kunagi Belliisiga käisime. Et hea tunne on. Aga lood peaks endasse rabama. Ajast ja aega ja ellu tulevad, lõhnavad, lõikavad, rabavad lood. Armastus. Mäng. Ooteärevus. See kõik.

Ümbrik
sa võtad värisevate kätega
ümbrikut lahti
ja ma kuulen
sinu kuklast tulevat
hirmu, et äkki see on
üks armastuskiri
su endiselt
või praeguselt
kallimalt
austajalt

ära karda,
mu sõber
ära karda

vahel on tunne
et me kõik peaks
saatma
oma endistele
ja praegustele
kallimatele ja kallitele
armastuskirju

et neil oleks
veel julgust
et neil oleks
veel lootust
et neil oleks
veel tahet

armastada
ja olla

Nõudlikkus
See peaaegu totter nõudlikkus
algab sellest
kui sünnib noorem vend
või õde
et kas mind armastatakse
sama palju
kas ema ostab mulle
kord sama raha
kord samasuguse
kord veel olulisema

mängu kleidi auto
või veel midagi

alati jõuab see
armastamise asi
poodi leti ette

tal on silt
Hardi Tiidus
või Videvik
või Varjundid
mis kogemata
on deformeerunud
varesteks

või uuemat sorti
Uusmeremaa valge vein
või pakk pelmeene
või WC kaheksa paberirulli

sest juhuslikult tead
et vat sul ongi selline peika

ennem ostab endale
kaksteist punast roosi
kui lambipirni
või WCpaberit

ennem on nälgas
kui et natukest
õlut ei joo

*
me oleme niisama
me oleme alasti
me oleme vaimu-
ja elu- ja armastuse-
vaesed

kui pole teisi
ja vahel

oleme nendega koos
niisama alasti
vaimu- ja elu- ja armastuse-
vaesed.

Olla
olla sinu kodus
möelda kaasa
kuidas sa kappi nihutad
olla pohmellis
ja olla sinu kodus

mõelda, kuidas sa
tõused ja endale
lipsu ja elu ja armastuse
ette sõlmid
ja mitte sellepärast
et hipsterid on moes

vaid sellepärast
et sina ei saa teisiti

olla sinu diivanil
olla sinu voodis
olla sinu süles
olla sinu seljas

kätte sa mind ei võta

olla ilu sees
olla elu sees
olla naine
olla mees

tegelikult pole vahet
ja kui on
siis me ei räägi sellest

armastama peab
see on ainuke
mida me
teada võime

Igaühes on natuke pimedust
ta pillub diivanipatju
või lõhub mullikilet
või on üldse

natuke paha

tegelikult on tal hirm
et mees ei armasta teda
et otsa saab raha
et liikuda tuleb
ühest otsatusest
teise otsatusse

ma kuulan
ja mu munasarjad
tahavad lõhkeda
armastusest
mehe vastu
kes vist mungaks
saada tahab

hirmust terve maailma ees
end rumalaks teha.


Kommentaare ei ole: