Kinos käisin. Kirjutasin sõnumi, sain jälle pisut enda kohta teada. Kardan sind? Armastan sind? Elu? Inimesed? Tõeline vastutus? Kirjutamine? Mõtlemine? Mööda mõtlemine? Sisse mõtlemine? Välja mõtlemine? Inimene olla on nagu pidev püüd endaks saada ja selles rabeduses kaod ikka kellekski teiseks üle.
Mina?
Sina?
Meie?
Elu.
Sõnad rabavad mind oma maagiasse ja ma tunnen, kuidas nad lõhkavad mu keha, kuigi tegelikult peaks lõhkama vaimu. Armastada? Mitte armastada? Seal ta siis on Camille Claudel, kes on pandud vaimuhaiglasse, sest ta armastas. Tohin ma sind sama palju armastada? Vist mitte. Mitte kedagi ei tohi niimoodi armastada. Peaks tegelikult kirjutama pika kirja oma vennalastele. Peaks isale helistama. Belliisile, kelle silmad meenutavad Läänemere türkiissinisust, ma juba helistasin, Teatasin talle, et me käime ringi, nagu me kunagi Belliisiga käisime. Et hea tunne on. Aga lood peaks endasse rabama. Ajast ja aega ja ellu tulevad, lõhnavad, lõikavad, rabavad lood. Armastus. Mäng. Ooteärevus. See kõik.
Ümbrik
sa võtad värisevate kätega
ümbrikut lahti
ja ma kuulen
sinu kuklast tulevat
hirmu, et äkki see on
üks armastuskiri
su endiselt
või praeguselt
kallimalt
austajalt
ära karda,
mu sõber
ära karda
vahel on tunne
et me kõik peaks
saatma
oma endistele
ja praegustele
kallimatele ja kallitele
armastuskirju
et neil oleks
veel julgust
et neil oleks
veel lootust
et neil oleks
veel tahet
armastada
ja olla
Nõudlikkus
See peaaegu totter nõudlikkus
algab sellest
kui sünnib noorem vend
või õde
et kas mind armastatakse
sama palju
kas ema ostab mulle
kord sama raha
kord samasuguse
kord veel olulisema
mängu kleidi auto
või veel midagi
alati jõuab see
armastamise asi
poodi leti ette
tal on silt
Hardi Tiidus
või Videvik
või Varjundid
mis kogemata
on deformeerunud
varesteks
või uuemat sorti
Uusmeremaa valge vein
või pakk pelmeene
või WC kaheksa paberirulli
sest juhuslikult tead
et vat sul ongi selline peika
ennem ostab endale
kaksteist punast roosi
kui lambipirni
või WCpaberit
ennem on nälgas
kui et natukest
õlut ei joo
*
me oleme niisama
me oleme alasti
me oleme vaimu-
ja elu- ja armastuse-
vaesed
kui pole teisi
ja vahel
oleme nendega koos
niisama alasti
vaimu- ja elu- ja armastuse-
vaesed.
Olla
olla sinu kodus
möelda kaasa
kuidas sa kappi nihutad
olla pohmellis
ja olla sinu kodus
mõelda, kuidas sa
tõused ja endale
lipsu ja elu ja armastuse
ette sõlmid
ja mitte sellepärast
et hipsterid on moes
vaid sellepärast
et sina ei saa teisiti
olla sinu diivanil
olla sinu voodis
olla sinu süles
olla sinu seljas
kätte sa mind ei võta
olla ilu sees
olla elu sees
olla naine
olla mees
tegelikult pole vahet
ja kui on
siis me ei räägi sellest
armastama peab
see on ainuke
mida me
teada võime
Igaühes on natuke pimedust
ta pillub diivanipatju
või lõhub mullikilet
või on üldse
natuke paha
tegelikult on tal hirm
et mees ei armasta teda
et otsa saab raha
et liikuda tuleb
ühest otsatusest
teise otsatusse
ma kuulan
ja mu munasarjad
tahavad lõhkeda
armastusest
mehe vastu
kes vist mungaks
saada tahab
hirmust terve maailma ees
end rumalaks teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar