16 detsember 2013

Lugusid kohtumistest valgusega

Köie tänava häng.

Liinast Kaurini ja keskel on mingi vaatlusalune ootus, et äkki taevast lendab asju alla. Suuri suuri suuri asju. Tööpäev venib kenasti kella kaheni öösel ulatuvaks joomatuuriks, kus ikka räägitakse ja räägitakse ja räägitakse ja räägitakse, ja ometi see olemise vaikus ei lõpe. Nagu elu kestab igavesti, nii kestab meie armastus ja mis seal salata ka vaikus edasi. Ma ei ole üldse kindel, mis see on. Ma arvan, et see on alati natuke enamat, kui see, millest räägitakse ja mismoodi.

Nii lihtne on öelda, et hakka elama, va poeediraisk või hoopistükkis vaikija. Vaikus nakatab täieliku kohalolekuga, võtab võimust ja lükkab riidedki seljast kuigi minul on nad alati siivsalt seljas, tee mis tahad, vaikus teeb hetkeks avatumaks kõik meeled, kogu olemise, armastab ja pakub armu vastu ja selle põhimõttelist hirmu. Kõike, mis on nii meeletu, et ajab hulluks.

Kauriga kokku saades tuleb jälle teadmisi:

* Kaurist - et kuidas ta pirukaid varastab ja kohalik müüjanna küsib lõpeks, et kas nad äkki kohvile kahekesti minna ei saaks.

(ma vahel lihtsalt imestan, et kuidas mõned inimesed saavad olla nii improvisaatorlikud lugude tellijad, ta varastab pirukad, et need hiljem kinni maksta, keset kõige tõsisemat vaikust tekitavad nad hunnikute kaupa lugusid, nii enda kui teiste inimeste vahele, see on omamoodi fantastiline, omamoodi ilu)

* luulest - et siis ime, saladus ja autoriteet - kui üks sellest kolmainsusest puudub, siis pole luulet, seda ka, et luule on HIV ehk immuunpuudulikkus täiuslikus tähenduses

* armastusest - kui seda ei ole, siis tuleb ta välja mõelda või üles kirjutada,
Kaur kirjeldab tema juurde jooksnud Kaldmaad, kelle keelele oli jäänud silmupüüdmisega tegelev iga aasta uut naist võttev mees. Kui keegi ei tea, siis silmu on kõige lihtsam püüda surnud seaga, kes on vette visatud. See mehe armastus tuleb ikka välja mõelda, teistest armastustest hoolimata.

* inglitest - maailmast kaob väga palju lugusid, lihtsalt niimoodi, et inimesed unustavad need lood, ja kaotades lugusid, kaome ise, kaotame enda ja oma inimeseksolemise lihtsalt ära, viimane on üks hirmsamaid võimetusi olla, võimalusi hingata. Korraga, keset järjekordset söömisakti, kerkis mulle meelde see lugu, kus ma kirjutasin muinasjutu sestsamast Kaurist, a tegelikult endast, sest, kuidas killud tegid ta katki ja kuidas inglid kilde vereahelast välja kiskusid, ja sellest, kuidas mina olen ka aegajalt ainult üks kildudega üle uhutud väike niru inimene ja et kuidas ma ei saa kuidagi ilma kildudeta oma kehas ja oma olemises, kuidas need võivad mind valutama panna, liikumatuks teha, haigeks teha. Võivad. Aga siis on inglid - minu pere, minu väikesed vennalapsed, minu vennanaine, minu isa, minu vennad, minu väga head sõbrad, kes aitavad mind minu kildudest välja.

* väsimusest - on võimatu inimesi jälgida, kui oled pidanud nendel spetsiifiliselt silma peal hoidma tervelt kaks päeva, tähelepanelikkusega, mis mind ennast ka ehmatab. Tean juba ette ja samas ei tea ma midagi.

* ka väga head kirjandust on võimalik väga hästi müüa. Arvaku nad, mida nad arvata tahavad nii paduintellektuaalid, kes muud ei teekski kui ainult seda loekski, kui ka paduidioodid, kes ei julge seda lugeda. Ja Kaur on parasjagu paduintellektuaal.

Kommentaare ei ole: