28 detsember 2013

Kirjakesi põrgust

Hommik. Sõnad. Segadus. Püüe kirjutada. Saamine. Haigeks. Terveks. Herpes huule paremas nurgas. Läige. Lõikuvroosa huulel. Pesemata juuksed. Ootamine. Ootamine. Andrei Ivanov ja tema liblikad. Natuke Andrat. Jah, eile püüdsin kõiki lugeda. Edast Andrani. Vahele jäi natuke Miloszi ja tsipa Helen Kallastet. Ei, ma ei saa sinna midagi parata, aga Andra Teede on hetkel oma sugestiivse ja voolava, armunud tekstiga kõige õigem. Mäletate seda Riismaa lemmikut kehaosa - jalgu, jalgasid, mõnel puhul rindu, siis puusasid, mõnel puhul veel keskit. Noh, Andra kirjutas kätest, oma kõige kallima kätest. Ilus oli lugeda.

Eesti naised on lollakad, neile meeldib, kui mees oskab midagi oma kätega teha. A sellest on Justin Petrone vist kuskil kirjutand ka, et Epp hõiskab, kui ta mõnele naelale pihta saab või haamriga mööda maja ringi kõnnib, muidu ei hõiska ta midagi Justini kirjutiste peale. A mulle meeldib, kui mehed oskavad teha käsitööd näiteks. Minul oli ka vahepeal täielik käsitöömõte peas, a siis tuli luuletus vahepeale. Palju luuletusi. Tõmbas endasse ja kiskus katki kogu olemasoleva loogika. Kaur kadus Tartuhe ja Katrina oma meeletutesse olemasolematutesse aegadesse, mis on ometi rohkem, kui need teised asjad-ajad.



Hommik. Sõnad. Segadus. Kaesin toas ringi ja ei tahtnud hetkeks midagi teha. Ei tahtnud kellelegi helistada. Aga ometi tundsin üle pika aja, et olen üksi.

Ikkagi - täiesti täiesti täiesti üksi.

Karla küsib, et mis mul on. Põrgu on. Ja ajude asemel mannavaht.

Minul on armastamatus, mille vastu ei aita ka kõige ilusam inimene minu kõrval.

Kommentaare ei ole: