27 detsember 2013

Lugemine on tegemine

Endaloomine sõnades ajab hulluks. Tunne on, nagu oleks mind surutud täiskiirusel autosse ja ma pean toime tulema või surema. Mõtetesse tuleb vennanaine, tuleb nagu ema, tuleb ja ütleb tasa: sa teed kõiki asju, mis vähe aega võtavad: sööd, magad, pesed ennast ja millele tavaliselt ei mõelda, aeglaselt ja nii nagu need oleks mõned ilmaimed. Minusugustel ongi lihtsam surra kui elada. A ma miskipärast ei taha. Mitte kuidagi ei taha, mis siis, et ma ei ole armastatud nii nagu kuskil kedagi armastatakse.


Mõtlen, et miks ma oma kehasse sellise paindumatu ülbusega suhtun, nagu see oleks eimiski. Pole tähtis, kas söön, pole tähtis, kas armastan või olen armastatud. Pole tähtis, kuidas asjad on. Minu kaheksaruudune tuba ja mu mäss maailma vastu, mis mitte kunagi ei ole nii nagu peab. Aga milline ta siis olema peaks? Vanaema tuleb meelde, ta sai liiga ruttu liiga vanaks, aga ta pidigi saama. Ta oli minust 66 aastat vanem. Selle maailma vastu ei saagi. See maailm lõikab hinge tükkideks ja need tükid ei pane ennast kunagi muul moel, kui luuletades ja iseennast taga otsides kokku. Lihtsalt inimesed unustavad selle ära. Püüdlevad millegi poole, mida võiks nimetada rahaks või edukuseks või... Aga lõpptulemusena ei ole see see. See on midagi muud.

Surnud

näitad mulle juutjuubi
et vaata videot
sääl on kõik surnud
sest see on üles võetud
1921. aastal

ma tean
ma ei pea selleks
juutjuubi vaatama
et näha surnuid
piisab kojusõidust

vanast lagunevast majast
mälestustest ja vanaemast
kes on kõik andeks andnud
ja surnud

aga mina ju endale
ei anna ei surma ega andeks.

Luuletajale
(DK)

su keel tuleb sinu juurde
ja katab su laguneva keha õitega
või ei tule ja sa roiskud niisama
olemata kasulik millelegi.

Keelekartusest

jääb ütlemata
kõik see hädavajalik
oh oleks ma Jeesus
oh oleks ma mu surnud Ema

et üles tõusta kummalistes hetkedes
kus endaks kasvamine
võiks igaühe meeles saada
keelejulguseks

Kuidas teha

luulet mis loeb ennast
inimeste sisse nagu lõhkeaine
et pärast teda on maa must
ja ülesehitamine ei lõpe
sest inimesed saavad aru
et see ei lõpegi kunagi
et nad saavad inimesed olla
vaid üles ja üles ja üles
ehitades inimeseks saamist

Su sõnade kergus

rabab mind mahaniitvalt
aeg saab su nägu, mu kallis Eda,
ja su nägu saab ajaks
pirukaid pakub naer mulle
selles urkas - SOS on ta nimi
kus mehed kaevad
mu militaarpalitut ja koera
kes korraks kaotas omaniku
ja on nõdrameelselt rõõmus
nii et su keerlev luule tuleb meelde
nõnda pakub ta paituseks koonu
ülemeelikult ja vabadusse armunult.

Sõbrannale

eino mina ei ole neh
see va vaulind mu kallis
ja sina oled mustas kleidikeses
ja dekolteega kuhu ma ei oska
mittevaadata ja tundun korraga
endalegi ehmatuseks naistelemb
mitte mehele ihaleja
aga missest mu kallis

sind ihaldades võin lisaks luuleläikele
osa saada ka omaenda naiselikkusest
sa ei keela ju mind mu kallis

Miloszile

Su luuletused teevad jõuetuks
kaariesest hulluks läind grislikaru
kes astub otse püssitoru ette
armunud, kes pärast seksi
lendavad ühe vana linna treppidel
et ainult näha vaadet
ja iseennast vaates

mina olengi see grisli
ja olen see õnnetu
kes ei saa sinuga enne
kes ei saa sinuga pärast
ja ometi saab
sest meie lugu ongi see
kus mitte midagi ei juhtu
ja mis kordub igal aastal uuesti
võitlemine valguse eest

Kommentaare ei ole: