Lambakarjuseks saan

Mõnikord on niimoodi, et tekib sellise vana vasika tunne. Loll noh.
Ja kohe põhjalikult.
Ja hirmus tunne ka.

Räägid siin mõnega lammastest, näed sünnitavat utte unes. Seitse talle sünnib. Jäär jookseb välja endast ja uksest ja usust, et tahaks isa olla.

Jäär.

Tiirane ja hull mees. Jäär.

Utt sureb sünnitusvaludes. Sinust saab ema talledele. Ja sina oled ehmunud. Nii ehmunud kõige selle peale. Lähed piibli juurde, et lugeda Least ja Raahelist ja Jaakobist. Raahel, kes lapsi ei saanud, sünnitas Jaakobile lemmikpoja Joosepi. Seda saad teada. Ja maailm on. Jumal avas Raaheli üsa. Ja Tall on.

Hirmud, eks ole, meil kõigil on neid rohkem kui mustsada. Võib-olla tuleks neist vaikida, et nad seest kõike elavat välja ei kriibiks, ei abordistaks meid.

Ja ometi pole Jäär Jäär. Mu sõber pole jäär. Ta veel ei tea, ta on sõber ja sellepärast ta hoolibki minust rohkem, kui ta ise ootaks. Ma miskipärast eeldan, et ta teeb seda.

Lugu on nagu minu sünnilugu. Ehmatav ja kohutavalt ilus. Saad endale karja lambaid karjatada, kallis Katrina.