Kui sa endaga kohtud. Või noh sellega, et inimesed sinu olemasoluga arvestavad, siis on natuke piinlik, kui jälle oled kedagi alt vedanud. Seda muide juhtub minusugusel jahupeal päris tihti.
31 detsember 2013
30 detsember 2013
Pragunemine
Pragunemine. Tihe ja teadlik endaks ja endast eemale pragunemine. Teksti eepika ajab hulluks, tekst ajab hulluks, tekst lõhestab ja võib-olla ka lõhnastab, nii nagu mõni hää parfüüm. Ikka tuleb meelde, kuidas ma IlusaKolleegiga esimest korda välja läksin ja ennast lõhnastada unustasin. Seisan korraga keset maad ja matsu ja mõtlen, et mis jama nüüd siis on. Katrina on ilma lõhnata. Astusin esimesse suvalisse kohta sisse ja sain lõhna, sain tervelt kaks lõhna. IlusaleKolleegile meeldis lõhn, mis päriselus maksis 100 eurot ja Katrina oleks ehk tookord endale midagi siukest lubadagi suutnud, aga ei eip ei ostnud. Prahasse oli vaja sõita ja kohvisid juua ja kinus käia ja natuke iseolla. Koplis on ka vaja käia.
Tööl on ka vaja käia. Keel muutub iga päevaga jõuetumaks. Katkisemaks. Lõhkisemaks. Kadunumaks. Pragunemine. Aeglane ja täpne pragunemine selle poole, mis inimene on ja milleks ta loodud on.
Võru.
Üle terve kolme kuu Võru. Viimati olin seal 30. septembril. Õhtul tulin koju, Tallinnasse, oma imepisikesse urkasse. Kaur oli purupurjus ja lubas kõigiga kihluda, abielluda, mitte lapsi saada, platoonilist armastust. Noh, ütleme nii, et see viimane osa täitsa toimib. Valutas südant, kurtis, et maailm on kuri. Noh, eks ma ka kurtsin, et maailm on kuri terved need kolm kuud. Kui ta jälle kuhugi hilines, aga hiljem tuli jälle välja, et ta on mingi jama sisse kogemata purjetand, siis kujutlesin stseene mõnelt healt vanalt erootiliselt gravüürilt. Oh kui hästi see mul välja tuleb. Eriti peale seda, kui kaks aastat oled kujutlenud, et kellelgi on armastus. Ohkuihästi see mul välja tuleb. Ühesõnaga. Nüüd tahaks kujutleda, et mul on ka armastus. Aga ta on. Natuke teistmoodi küll, aga on. Minna tuleb - päris pikalt ja mitte karta, et ei ole. Endaarmastus või kuidas selle nimi oli.
Ahjaa, mul on praegu Ivanov käsil. Endiselt - seda üksikasjade asjalikku liigendatud loomist, keelestamist, meelestamist. Vat seda pole tükk aega kuskil kohand. Tõsijutt. Kramplikult isevärki ja keevaline ja nüüd ja praegu maailm on mul. Ja väga palju õppida, meeletult palju õppida. Viriilselt palju õppida. Ekstreemselt palju õppida. Inimesi, raamatuid ja armastust.
Tööl on ka vaja käia. Keel muutub iga päevaga jõuetumaks. Katkisemaks. Lõhkisemaks. Kadunumaks. Pragunemine. Aeglane ja täpne pragunemine selle poole, mis inimene on ja milleks ta loodud on.
Võru.
Üle terve kolme kuu Võru. Viimati olin seal 30. septembril. Õhtul tulin koju, Tallinnasse, oma imepisikesse urkasse. Kaur oli purupurjus ja lubas kõigiga kihluda, abielluda, mitte lapsi saada, platoonilist armastust. Noh, ütleme nii, et see viimane osa täitsa toimib. Valutas südant, kurtis, et maailm on kuri. Noh, eks ma ka kurtsin, et maailm on kuri terved need kolm kuud. Kui ta jälle kuhugi hilines, aga hiljem tuli jälle välja, et ta on mingi jama sisse kogemata purjetand, siis kujutlesin stseene mõnelt healt vanalt erootiliselt gravüürilt. Oh kui hästi see mul välja tuleb. Eriti peale seda, kui kaks aastat oled kujutlenud, et kellelgi on armastus. Ohkuihästi see mul välja tuleb. Ühesõnaga. Nüüd tahaks kujutleda, et mul on ka armastus. Aga ta on. Natuke teistmoodi küll, aga on. Minna tuleb - päris pikalt ja mitte karta, et ei ole. Endaarmastus või kuidas selle nimi oli.
Ahjaa, mul on praegu Ivanov käsil. Endiselt - seda üksikasjade asjalikku liigendatud loomist, keelestamist, meelestamist. Vat seda pole tükk aega kuskil kohand. Tõsijutt. Kramplikult isevärki ja keevaline ja nüüd ja praegu maailm on mul. Ja väga palju õppida, meeletult palju õppida. Viriilselt palju õppida. Ekstreemselt palju õppida. Inimesi, raamatuid ja armastust.
29 detsember 2013
Terviku poole kutsuv usk
Kui ühel hetkel lakata uskumast muinasjuttudesse, siis lakkad aeglaselt tegemast neid asju, mis teevad sinust inimese. Hannah Arendt kirjeldas, kuidas mõned naised ei kamminud juukseid, ei pesnud ennast meeleheitest juudilaagrites. Nemad ei suutnud enam uskuda. Mis on usk? Ei, see pole meelepete, see on see, mis annab meile mõtte. Perekond? Lapsed? Mees? Naine? Miks ma tahan sellesse uskuda? Miks meie tahame sellesse uskuda?
Kuidas sellesse uskuda? Või kuidas uskuda inimeseks olemisse? Üleüldse? Kuidas mõista, et sellel kõigel on mõte? Et me ei sure niipea ära? Kuidas uskuda armastusse? Kuidas?
Tema. Ja elu saab täiuslikuks. Elu saab vabaks. Elu saab õiglaseks. Elu on tõde, mis on täidetud kõikidest pisiasjadest, mis moodustavad lõpuks terviku, mis kisub kaasa, kisub avatuks. Teeb meist meie. Ise loomustab meid.
Kuidas sellesse uskuda? Või kuidas uskuda inimeseks olemisse? Üleüldse? Kuidas mõista, et sellel kõigel on mõte? Et me ei sure niipea ära? Kuidas uskuda armastusse? Kuidas?
Tema. Ja elu saab täiuslikuks. Elu saab vabaks. Elu saab õiglaseks. Elu on tõde, mis on täidetud kõikidest pisiasjadest, mis moodustavad lõpuks terviku, mis kisub kaasa, kisub avatuks. Teeb meist meie. Ise loomustab meid.
lugu, mis mitte kunagi ei juhtunud
kui kõik lood
on üks suur lugu
sellest
mis kunagi oli
mis mitte kunagi ei juhtunud
on üks suur lugu
sellest
mis kunagi oli
mis mitte kunagi ei juhtunud
Siuksed loogilised lood
No kellesee asi on?
No kelle?
Mitte kunagi ei või teada, kellesee asi on, et kellega ma käin ja kuidas seksin ja...
A enda asi ikka on, et kui küla peale rääkima minnakse, et kellega ma käin ja kuidas seksin ja ise ka ei tea, et näe kellega käin ja kellega seksin. Noh, üldiselt, ma olen väga võimekas kõigile teatama, et ma olen kõige õnnetum naine üldse, aga mai viitsi. Lihtsalt ei viitsi. Või noh, ma olen juba teatanud. Siis läeb mu sõber koju ja teatab ka oma vanematele (ikka veel mõtlen, et mitmes ma siis olen, et 41. või 40. või mitmes) ikka võimsalt teatab, et kasnad lapselapsi tahvad. Nood ei tea kohe mida arvata. Patsutavad õlale ja...
Idioot ma ütlen, idioot. Aga noh, ega ma parem ole. Muudkui paneb endale hunniku võimatusi kaela ja mõtleb, et äkki tuleb nendega toime. Kurat seda teab. Äkki tulebki, a enne võiks ikka natuke uurida, et kas tuleb. Niimoodi üks aastakese või kaks jagu. Ja mitte teatada kogu maailmale, et oled kord kihlunud, siis abiellumas, siis võib-olla ilma seksi tegemata, lapsi saamas. No milleks. Aga ei mõnel kohe loogikat on antud. Sellist elusolemise loogikat.
Aga noh, ega ma kehvem ole. Mul on ka loogikat.
No kelle?
Mitte kunagi ei või teada, kellesee asi on, et kellega ma käin ja kuidas seksin ja...
A enda asi ikka on, et kui küla peale rääkima minnakse, et kellega ma käin ja kuidas seksin ja ise ka ei tea, et näe kellega käin ja kellega seksin. Noh, üldiselt, ma olen väga võimekas kõigile teatama, et ma olen kõige õnnetum naine üldse, aga mai viitsi. Lihtsalt ei viitsi. Või noh, ma olen juba teatanud. Siis läeb mu sõber koju ja teatab ka oma vanematele (ikka veel mõtlen, et mitmes ma siis olen, et 41. või 40. või mitmes) ikka võimsalt teatab, et kasnad lapselapsi tahvad. Nood ei tea kohe mida arvata. Patsutavad õlale ja...
Idioot ma ütlen, idioot. Aga noh, ega ma parem ole. Muudkui paneb endale hunniku võimatusi kaela ja mõtleb, et äkki tuleb nendega toime. Kurat seda teab. Äkki tulebki, a enne võiks ikka natuke uurida, et kas tuleb. Niimoodi üks aastakese või kaks jagu. Ja mitte teatada kogu maailmale, et oled kord kihlunud, siis abiellumas, siis võib-olla ilma seksi tegemata, lapsi saamas. No milleks. Aga ei mõnel kohe loogikat on antud. Sellist elusolemise loogikat.
Aga noh, ega ma kehvem ole. Mul on ka loogikat.
28 detsember 2013
Kirjakesi põrgust
Hommik. Sõnad. Segadus. Püüe kirjutada. Saamine. Haigeks. Terveks. Herpes huule paremas nurgas. Läige. Lõikuvroosa huulel. Pesemata juuksed. Ootamine. Ootamine. Andrei Ivanov ja tema liblikad. Natuke Andrat. Jah, eile püüdsin kõiki lugeda. Edast Andrani. Vahele jäi natuke Miloszi ja tsipa Helen Kallastet. Ei, ma ei saa sinna midagi parata, aga Andra Teede on hetkel oma sugestiivse ja voolava, armunud tekstiga kõige õigem. Mäletate seda Riismaa lemmikut kehaosa - jalgu, jalgasid, mõnel puhul rindu, siis puusasid, mõnel puhul veel keskit. Noh, Andra kirjutas kätest, oma kõige kallima kätest. Ilus oli lugeda.
Eesti naised on lollakad, neile meeldib, kui mees oskab midagi oma kätega teha. A sellest on Justin Petrone vist kuskil kirjutand ka, et Epp hõiskab, kui ta mõnele naelale pihta saab või haamriga mööda maja ringi kõnnib, muidu ei hõiska ta midagi Justini kirjutiste peale. A mulle meeldib, kui mehed oskavad teha käsitööd näiteks. Minul oli ka vahepeal täielik käsitöömõte peas, a siis tuli luuletus vahepeale. Palju luuletusi. Tõmbas endasse ja kiskus katki kogu olemasoleva loogika. Kaur kadus Tartuhe ja Katrina oma meeletutesse olemasolematutesse aegadesse, mis on ometi rohkem, kui need teised asjad-ajad.
Hommik. Sõnad. Segadus. Kaesin toas ringi ja ei tahtnud hetkeks midagi teha. Ei tahtnud kellelegi helistada. Aga ometi tundsin üle pika aja, et olen üksi.
Ikkagi - täiesti täiesti täiesti üksi.
Karla küsib, et mis mul on. Põrgu on. Ja ajude asemel mannavaht.
Minul on armastamatus, mille vastu ei aita ka kõige ilusam inimene minu kõrval.
Eesti naised on lollakad, neile meeldib, kui mees oskab midagi oma kätega teha. A sellest on Justin Petrone vist kuskil kirjutand ka, et Epp hõiskab, kui ta mõnele naelale pihta saab või haamriga mööda maja ringi kõnnib, muidu ei hõiska ta midagi Justini kirjutiste peale. A mulle meeldib, kui mehed oskavad teha käsitööd näiteks. Minul oli ka vahepeal täielik käsitöömõte peas, a siis tuli luuletus vahepeale. Palju luuletusi. Tõmbas endasse ja kiskus katki kogu olemasoleva loogika. Kaur kadus Tartuhe ja Katrina oma meeletutesse olemasolematutesse aegadesse, mis on ometi rohkem, kui need teised asjad-ajad.
Hommik. Sõnad. Segadus. Kaesin toas ringi ja ei tahtnud hetkeks midagi teha. Ei tahtnud kellelegi helistada. Aga ometi tundsin üle pika aja, et olen üksi.
Ikkagi - täiesti täiesti täiesti üksi.
Karla küsib, et mis mul on. Põrgu on. Ja ajude asemel mannavaht.
Minul on armastamatus, mille vastu ei aita ka kõige ilusam inimene minu kõrval.
27 detsember 2013
Lugemine on tegemine
Endaloomine sõnades ajab hulluks. Tunne on, nagu oleks mind surutud täiskiirusel autosse ja ma pean toime tulema või surema. Mõtetesse tuleb vennanaine, tuleb nagu ema, tuleb ja ütleb tasa: sa teed kõiki asju, mis vähe aega võtavad: sööd, magad, pesed ennast ja millele tavaliselt ei mõelda, aeglaselt ja nii nagu need oleks mõned ilmaimed. Minusugustel ongi lihtsam surra kui elada. A ma miskipärast ei taha. Mitte kuidagi ei taha, mis siis, et ma ei ole armastatud nii nagu kuskil kedagi armastatakse.
Mõtlen, et miks ma oma kehasse sellise paindumatu ülbusega suhtun, nagu see oleks eimiski. Pole tähtis, kas söön, pole tähtis, kas armastan või olen armastatud. Pole tähtis, kuidas asjad on. Minu kaheksaruudune tuba ja mu mäss maailma vastu, mis mitte kunagi ei ole nii nagu peab. Aga milline ta siis olema peaks? Vanaema tuleb meelde, ta sai liiga ruttu liiga vanaks, aga ta pidigi saama. Ta oli minust 66 aastat vanem. Selle maailma vastu ei saagi. See maailm lõikab hinge tükkideks ja need tükid ei pane ennast kunagi muul moel, kui luuletades ja iseennast taga otsides kokku. Lihtsalt inimesed unustavad selle ära. Püüdlevad millegi poole, mida võiks nimetada rahaks või edukuseks või... Aga lõpptulemusena ei ole see see. See on midagi muud.
Surnud
näitad mulle juutjuubi
et vaata videot
sääl on kõik surnud
sest see on üles võetud
1921. aastal
ma tean
ma ei pea selleks
juutjuubi vaatama
et näha surnuid
piisab kojusõidust
vanast lagunevast majast
mälestustest ja vanaemast
kes on kõik andeks andnud
ja surnud
aga mina ju endale
ei anna ei surma ega andeks.
Luuletajale
(DK)
su keel tuleb sinu juurde
ja katab su laguneva keha õitega
või ei tule ja sa roiskud niisama
olemata kasulik millelegi.
Keelekartusest
jääb ütlemata
kõik see hädavajalik
oh oleks ma Jeesus
oh oleks ma mu surnud Ema
et üles tõusta kummalistes hetkedes
kus endaks kasvamine
võiks igaühe meeles saada
keelejulguseks
Kuidas teha
luulet mis loeb ennast
inimeste sisse nagu lõhkeaine
et pärast teda on maa must
ja ülesehitamine ei lõpe
sest inimesed saavad aru
et see ei lõpegi kunagi
et nad saavad inimesed olla
vaid üles ja üles ja üles
ehitades inimeseks saamist
Su sõnade kergus
rabab mind mahaniitvalt
aeg saab su nägu, mu kallis Eda,
ja su nägu saab ajaks
pirukaid pakub naer mulle
selles urkas - SOS on ta nimi
kus mehed kaevad
mu militaarpalitut ja koera
kes korraks kaotas omaniku
ja on nõdrameelselt rõõmus
nii et su keerlev luule tuleb meelde
nõnda pakub ta paituseks koonu
ülemeelikult ja vabadusse armunult.
Sõbrannale
eino mina ei ole neh
see va vaulind mu kallis
ja sina oled mustas kleidikeses
ja dekolteega kuhu ma ei oska
mittevaadata ja tundun korraga
endalegi ehmatuseks naistelemb
mitte mehele ihaleja
aga missest mu kallis
sind ihaldades võin lisaks luuleläikele
osa saada ka omaenda naiselikkusest
sa ei keela ju mind mu kallis
Miloszile
Su luuletused teevad jõuetuks
kaariesest hulluks läind grislikaru
kes astub otse püssitoru ette
armunud, kes pärast seksi
lendavad ühe vana linna treppidel
et ainult näha vaadet
ja iseennast vaates
mina olengi see grisli
ja olen see õnnetu
kes ei saa sinuga enne
kes ei saa sinuga pärast
ja ometi saab
sest meie lugu ongi see
kus mitte midagi ei juhtu
ja mis kordub igal aastal uuesti
võitlemine valguse eest
Mõtlen, et miks ma oma kehasse sellise paindumatu ülbusega suhtun, nagu see oleks eimiski. Pole tähtis, kas söön, pole tähtis, kas armastan või olen armastatud. Pole tähtis, kuidas asjad on. Minu kaheksaruudune tuba ja mu mäss maailma vastu, mis mitte kunagi ei ole nii nagu peab. Aga milline ta siis olema peaks? Vanaema tuleb meelde, ta sai liiga ruttu liiga vanaks, aga ta pidigi saama. Ta oli minust 66 aastat vanem. Selle maailma vastu ei saagi. See maailm lõikab hinge tükkideks ja need tükid ei pane ennast kunagi muul moel, kui luuletades ja iseennast taga otsides kokku. Lihtsalt inimesed unustavad selle ära. Püüdlevad millegi poole, mida võiks nimetada rahaks või edukuseks või... Aga lõpptulemusena ei ole see see. See on midagi muud.
Surnud
näitad mulle juutjuubi
et vaata videot
sääl on kõik surnud
sest see on üles võetud
1921. aastal
ma tean
ma ei pea selleks
juutjuubi vaatama
et näha surnuid
piisab kojusõidust
vanast lagunevast majast
mälestustest ja vanaemast
kes on kõik andeks andnud
ja surnud
aga mina ju endale
ei anna ei surma ega andeks.
Luuletajale
(DK)
su keel tuleb sinu juurde
ja katab su laguneva keha õitega
või ei tule ja sa roiskud niisama
olemata kasulik millelegi.
Keelekartusest
jääb ütlemata
kõik see hädavajalik
oh oleks ma Jeesus
oh oleks ma mu surnud Ema
et üles tõusta kummalistes hetkedes
kus endaks kasvamine
võiks igaühe meeles saada
keelejulguseks
Kuidas teha
luulet mis loeb ennast
inimeste sisse nagu lõhkeaine
et pärast teda on maa must
ja ülesehitamine ei lõpe
sest inimesed saavad aru
et see ei lõpegi kunagi
et nad saavad inimesed olla
vaid üles ja üles ja üles
ehitades inimeseks saamist
Su sõnade kergus
rabab mind mahaniitvalt
aeg saab su nägu, mu kallis Eda,
ja su nägu saab ajaks
pirukaid pakub naer mulle
selles urkas - SOS on ta nimi
kus mehed kaevad
mu militaarpalitut ja koera
kes korraks kaotas omaniku
ja on nõdrameelselt rõõmus
nii et su keerlev luule tuleb meelde
nõnda pakub ta paituseks koonu
ülemeelikult ja vabadusse armunult.
Sõbrannale
eino mina ei ole neh
see va vaulind mu kallis
ja sina oled mustas kleidikeses
ja dekolteega kuhu ma ei oska
mittevaadata ja tundun korraga
endalegi ehmatuseks naistelemb
mitte mehele ihaleja
aga missest mu kallis
sind ihaldades võin lisaks luuleläikele
osa saada ka omaenda naiselikkusest
sa ei keela ju mind mu kallis
Miloszile
Su luuletused teevad jõuetuks
kaariesest hulluks läind grislikaru
kes astub otse püssitoru ette
armunud, kes pärast seksi
lendavad ühe vana linna treppidel
et ainult näha vaadet
ja iseennast vaates
mina olengi see grisli
ja olen see õnnetu
kes ei saa sinuga enne
kes ei saa sinuga pärast
ja ometi saab
sest meie lugu ongi see
kus mitte midagi ei juhtu
ja mis kordub igal aastal uuesti
võitlemine valguse eest
26 detsember 2013
Õnnelikuks olemise harjumus
Inimestel on igasuguseid harjumusi. Minul on harjumus olla õnnetu. Mugavustsoon on selline, et näe, mina ei saa endale lubada: ei ilusat meest ,noh kasvõi naistki võiks, vahepeal, kas tead..., ei jõule papa-mamma juures ,noh, papa juures võiks vähemalt, mamma on nagunii kogu aeg käest võtta, mis ta seal ikka mujal asjatab, eks ta ikka selja taga mul asjatab, aga ei või. Seda, mida ei või, seda ei või. Kaur rääkis, et inimestel on kalduvus ennast ära tappa jõulude ajal ja valentinipäeval näiteks. Kunagi kui ma taga tuttavaks sain, siis ta muudkui seletas, kui õudne on üksi olla. Ja ma ei saand tast üldse kohe aru, et mismõttes üksi. Jah, loomulikult oleme me üksi, me juba sünnime üksi, isegi siis kui oleme kaksikud, tuleme erineval ajal üsast välja ja kogeme maailma erineval moel. Üksindus on kõige loomulikum ja tervem olemine, ja ometi me pole üksi, meie selja taga on deemonid ja inimesed, kellest me tuleme, esivanemad, surnud. Ja nad on seal kogu aeg. Mõtled küll vahel, et tead, tapaks enda ära või läheks kuhugi maailma sellisesse kohta, kus neid ei ole, aga nad on. Ja nende olemine on otse tunda naha alla. Ja hädavajalik. Kui neid ei oleks poleks mul ka ilmselt mõtet ega kedagi.
Igal juhul - halbu harjumusi tuleb muuta. Eriti seda ma nüüd ei saa mehele mindud ega naistki võetud. Kaur Kauriks. Nagu te näete, ta on. Ma ei saa sinna midagi salata, ta on. Ainult, et mina ei tea, mida taga pihta hakata. Ta on nagu võimalik, aga nagu ei ole ka. Aga see on selline iseloomustus, mille ma paneks kõikidele oma suhetele. Et nagu on, aga nagu ei ole ka. Mare O küsis, et nuh, mis ta sulle selle eest annab, et sa tast luuletusi kirjutad ja tema eest hoolitsed. No, mis ta mulle andma peaks, kui ma ei oska tavaliselt midagi eriti vastugi võtta. Ühesõnaga - lõpptulemus: Katrina peab endale elu mõtte muretsema ja seda vist raha eest ei saa. Mehe käest ka vist mitte. Lauriito muidugi arvab, et mees annab naise elule mõtte ja... Issandkuipaljuteisi sõnu.
Ma peaks rohkem julgema. Palju rohkem, kui ma praegu julgen. A võib-olla Liinaga hakkab julgema rohkem. Kuigi temaski on midagi, mis mind natuke heidutab. Natuke natuke natuke. A lasta olla. Lasta tõesti olla.
Uusi häid harjumusi uueks aastaks teile ka!
Igal juhul - halbu harjumusi tuleb muuta. Eriti seda ma nüüd ei saa mehele mindud ega naistki võetud. Kaur Kauriks. Nagu te näete, ta on. Ma ei saa sinna midagi salata, ta on. Ainult, et mina ei tea, mida taga pihta hakata. Ta on nagu võimalik, aga nagu ei ole ka. Aga see on selline iseloomustus, mille ma paneks kõikidele oma suhetele. Et nagu on, aga nagu ei ole ka. Mare O küsis, et nuh, mis ta sulle selle eest annab, et sa tast luuletusi kirjutad ja tema eest hoolitsed. No, mis ta mulle andma peaks, kui ma ei oska tavaliselt midagi eriti vastugi võtta. Ühesõnaga - lõpptulemus: Katrina peab endale elu mõtte muretsema ja seda vist raha eest ei saa. Mehe käest ka vist mitte. Lauriito muidugi arvab, et mees annab naise elule mõtte ja... Issandkuipaljuteisi sõnu.
Ma peaks rohkem julgema. Palju rohkem, kui ma praegu julgen. A võib-olla Liinaga hakkab julgema rohkem. Kuigi temaski on midagi, mis mind natuke heidutab. Natuke natuke natuke. A lasta olla. Lasta tõesti olla.
Uusi häid harjumusi uueks aastaks teile ka!
25 detsember 2013
Jõululuuletusi
Jõululaupäeval
isa ütleb, et viis kuused
ema-vanaema haudadele
et ootas kolmveerand tundi
kahe saia pärast
Maksimarketi järjekorras
ja hetkeks oli tal tõeliselt paha
jõuludest ja jaanipäevast
Minu mehed
armastavad tavaliselt
ideed minust ja mu
kaheksaruudusest toast
ja mu ükskõiksust
mis saadab nad
mõnikord metsa
Jõulu esimesel pühal
olen nii üksi
et mu mantel
transformeerub
sineliks ja mu seljas
on kujuteldav kalašnikov
Sel hetkel
kui ma lakkasin
sinusse uskumast
sest sa ei lubanud
mind enam kirikusse
sattusin ma
suurimasse meeleheitesse
mu Jumal
sel hetkel
kui sa ütlesid
mind minu
naiselikkuse pärast
roojane olevat
pidin ma igal hommikul
endale põhjust välja mõtlema
miks edasi elada
miks hea inimene olla
miks armastada
ja ma ei leidnud muud
kui oma kopsuvähki
sureva vanaema
ja isa, kes ei julgenud
mind 17 aastat
oma tütreks nimetada
ja käis onu tegemas
ja oma surnud ema roosid
mis külmusid ära aeglaselt
vanaisa kasukate all
tugevtuimades talvedes
sel hetkel
ma veel ei teadnud
et ma usun sinusse kogu aeg
et ma otsin sind
nagu oma võrratut isagi
igas mehes taga
kellesse armun
sel hetkel, mu Jumal
sel hetkel
* * *
Kui kogu see maailm
koosnekski ainult feisbuki
suhtestaatustest ja inimeste
kummalistest saatustest
ja asjadest
mis kunagi olid
ja kunagi enam
tagasi ei tule
ja mu nahast
mis vananeb
kaks aastat kiiremini
kui sinu oma
leian ma enda
nagu keeratava nuku
hirmunult maailma palumas
et sa saaks jääda
hoolimata kõigist kõikvõimalikkustest
minu juurde
valida on palju
aga nagu sa ise tead
sul pole nagunii kedagi teist
keda armastada
sest armastus polegi valik
Mina, magistrikraadiga klienditeenindaja
kuulsaima poemüüja nimeks
võib olla täiesti Katrina Helstein
ja ärge pange palun üldse imeks
kui ta vahepeal
kui ta ei müü raamatuid
ega ürita inimestele meeldida
kirjutab luuletusi armastusest
mida ei ole ja ometi on
rohkem kui küll
* * *
kui ma tulen
siis ma toon
selle kõik kaasa
millest ei räägita
kõva häälega
katkised hambad
koristamatuse
kulunud prillid
palju raamatuid
uudishimu
mis täidab su toa
ja su süle
ja su unenäod
"Mul oli paaniline
hirm, et me ei abiellugi
kui mu riiulis pole
sinule mõeldud
"Lendavat linna"
ma ärkasin ahastades
et kusmu lendav linn on"
ja linn ei lennanud
ja Kaur ka mitte
ainult Katrina kahtles
et kassel on tähtsust
aga ma tean, et on
unedel on vahel suurem tähtsus
kui Chiantinaistel.
* * *
Mitte mets ei ole ees, vaid temast tuleb läbi minna.
isa ütleb, et viis kuused
ema-vanaema haudadele
et ootas kolmveerand tundi
kahe saia pärast
Maksimarketi järjekorras
ja hetkeks oli tal tõeliselt paha
jõuludest ja jaanipäevast
Minu mehed
armastavad tavaliselt
ideed minust ja mu
kaheksaruudusest toast
ja mu ükskõiksust
mis saadab nad
mõnikord metsa
Jõulu esimesel pühal
olen nii üksi
et mu mantel
transformeerub
sineliks ja mu seljas
on kujuteldav kalašnikov
Sel hetkel
kui ma lakkasin
sinusse uskumast
sest sa ei lubanud
mind enam kirikusse
sattusin ma
suurimasse meeleheitesse
mu Jumal
sel hetkel
kui sa ütlesid
mind minu
naiselikkuse pärast
roojane olevat
pidin ma igal hommikul
endale põhjust välja mõtlema
miks edasi elada
miks hea inimene olla
miks armastada
ja ma ei leidnud muud
kui oma kopsuvähki
sureva vanaema
ja isa, kes ei julgenud
mind 17 aastat
oma tütreks nimetada
ja käis onu tegemas
ja oma surnud ema roosid
mis külmusid ära aeglaselt
vanaisa kasukate all
tugevtuimades talvedes
sel hetkel
ma veel ei teadnud
et ma usun sinusse kogu aeg
et ma otsin sind
nagu oma võrratut isagi
igas mehes taga
kellesse armun
sel hetkel, mu Jumal
sel hetkel
* * *
Kui kogu see maailm
koosnekski ainult feisbuki
suhtestaatustest ja inimeste
kummalistest saatustest
ja asjadest
mis kunagi olid
ja kunagi enam
tagasi ei tule
ja mu nahast
mis vananeb
kaks aastat kiiremini
kui sinu oma
leian ma enda
nagu keeratava nuku
hirmunult maailma palumas
et sa saaks jääda
hoolimata kõigist kõikvõimalikkustest
minu juurde
valida on palju
aga nagu sa ise tead
sul pole nagunii kedagi teist
keda armastada
sest armastus polegi valik
Mina, magistrikraadiga klienditeenindaja
kuulsaima poemüüja nimeks
võib olla täiesti Katrina Helstein
ja ärge pange palun üldse imeks
kui ta vahepeal
kui ta ei müü raamatuid
ega ürita inimestele meeldida
kirjutab luuletusi armastusest
mida ei ole ja ometi on
rohkem kui küll
* * *
kui ma tulen
siis ma toon
selle kõik kaasa
millest ei räägita
kõva häälega
katkised hambad
koristamatuse
kulunud prillid
palju raamatuid
uudishimu
mis täidab su toa
ja su süle
ja su unenäod
"Mul oli paaniline
hirm, et me ei abiellugi
kui mu riiulis pole
sinule mõeldud
"Lendavat linna"
ma ärkasin ahastades
et kusmu lendav linn on"
ja linn ei lennanud
ja Kaur ka mitte
ainult Katrina kahtles
et kassel on tähtsust
aga ma tean, et on
unedel on vahel suurem tähtsus
kui Chiantinaistel.
* * *
Mitte mets ei ole ees, vaid temast tuleb läbi minna.
24 detsember 2013
Kingitusi
Leidsin jõuludeks
ingliseebi
mis tiivad
välja peseb
et ometi saaks
lennata
aita minu tiibu
välja pesta
ingliseebi
mis tiivad
välja peseb
et ometi saaks
lennata
aita minu tiibu
välja pesta
23 detsember 2013
Lugusid ja luuletusi kõigest olnust ja tulevast
Kaks küünalt ja sina, kessa ei ole siin, ja su sõber, kes vaimustub kõigest ja kõigist, ja küsib, et kas ma olen Anna Karenina. Ei, mu sõber, ma ei ole. Ma olen printsess, kes leidis oma printsessi või printsi. Mu isa andis mu ära ja andis mu sulle. Mitte nii nagu temal, kelle isa kartis Jeesusele anda oma ainsat kõige ilusamat, targemat ja soojasüdamelisemat Jekateriinat, seda vaimudest ja valgusest, seda sünnitusvaludest ja piiridest ja ristteedest sündinut pimedusejumalannat Hekatet. Eks Jekateriina pidigi Jeesust otsima, ainult temaga naituma, ainult temasse armuma, sest teistest ei olnud tal asja. Ja seepärast pean tema päeval oma sündi ja nime pidama. Nii nagu minu vanaema pidas.
Vitstest tehtud nukk legomajas
tead
kui ma su kokku panen
oled nagu legomaja
aed või hoov või
isa unistatud mees
rikas, tark, hell ja hea
ikka tahab anda
sellisele ainsa tütre
aga vahel ise ka ei tea
kuidas
tead
sa pane mind ka kokku
olen nagu
vitstest tehtud nukk
sina kiskusid mu talje nähtavaks
panid pähe
mõned võililled
ja suuks on mul õun
saame mängida
täis kasvanuid
Mind anti ära ja ometi ei antud nii nagu teda. Mind anti sulle, aga sina ei tea ka veel, et anti sulle. Ma võtsin selle bussi, millega sõidetakse Pelguranda ja selle teise, millega sõidetakse Maarjamäele ja ma nägin sind ja ma nägin meid. Ja ma kuulsin, kuidas mu sees süda sündis üha uuesti ja uuesti ja nemad ei kuulnud ega näinud. Aga süda aina kasvas ja kasvas. Teeme nii, et meiegi kasvame ja kasvame ja kokku, mitte lahku, mu sõber, mu sõbrad. Ainult teiega koos on maailmal mõte ja mõte maailmas, elus ja terve ja edasi liikuv, ei peatu ega karda oma üksindust. Ainult teiega koos olen mina olemas niisuguste silmadega nagu siis, kui mu ema mulle üle pika aja pärast haiglaravi kallistama tuli, igatsedes mind sama palju kui mina teda. Ainult teiega koos on sellel kõigel mõte, ärge ära unustage. Võite olla rumalad, võite olla metslased, võite olla, nagu te olete, aga ainult teiega koos saan ma olla mina ise, saan ma olla Katrina.
(Teie ja Daniel Craigi ja mis seal salata Anti Saarega)
Aitäh, et olete. Ja mitte ainult jõulude ajal.
Seal
seal ma siis olen
võrdluses
kõikide sinu Chiantilõhnaliste
naistega
kellest sa enam ei räägi
mina olen sama kribu
kui sündides
ainult natuke suurem
ja ometi väike
seda juhtub tihti
et lõhnaõli asemel
ostan endale raamatu
või kohvi mõrases
Kopli baaris
kuhu inimesed
satuvad SOSi ajal
jooma ja üliaeglast
igivana baaridaami
vaatama
mina ei näe
pooltki nii edev välja
kui sina
oma lipsudes
ja tundes
et kussu naine on
see naine
kes sult nõuab
armastust ja raha
seal, mu luuletaja,
seal
mitte siin.
Elada me ju ei oska
luuletajad, nagu me oleme
ütled sa pärast filmi
mille näitlejanna
üliglamuurne ja õnnelik
punaste juustega
meenutab sulle teda
mina oskan küll
luusin lugusid otsides
mööda Koplit ja Kalamaja
mööda Aafrikat ja üle aja
sinuta ja sinuga
et mõista paremini inimest
et mitte olla vintage-kleidis kest
Parem Patti kui Marilyn
missiis et mu lemmikmees
herr Andy Warhol
eelistas viimast
parem ausus kui liigselt palju
miraaži kõrbes
mis nagunii sureb
iseenda tühjuses
Metsad
(mittelingvistilised)
vahel on tunne, et
mu sees kasvab mets
ja et ma viskasin seemned
edasi sinusse
et sinuski kasvaks
mets mitte võsa
armastuse mets
mis tuleb läbi käia
kõigi nende ohtudega
mis seal sees
mets täis kõige kallimate
inimeste silmi
täis kõige vaiksemate
laulude naeru
mida me koos
peame kuulma
peame nägema
kui ei siis vaidlema
kuuldavaks ja nähtavaks
et jääda kokku
*
austan tööd rohkem
kui uhkeid ülikondi
ja sinus on mõlemat
sinul on isegi ema
kes paneb sind
tupsudeta mantlit kandma
et sa näeks alati
härrasmees välja
missiis, et mõnikord
tahad sinagi metsa
ja metsaliseks
*
Kassa tead
mis tunne see on
kui sa naerdes
püüad mind
endale ja endasse
saada
aga tegelikult
kihutab sind taga
põhimõtteline kurbus
igavesest mittetäiskasvanuks
saamisest?
Kevad
Kui maa alt ilmuvad
kõik need lilled
kes sinna pooleks aastaks
vangi ja varjule
on viidud
kui ema saab oma
surnuriiki läinud tütre tagasi
kevad, kui elu läbib
kõikides lõikudes
inimeseks olemist
siis liibuvad teineteisesse
mees ja naine
väikeses valguse ja soojuse
järele lõhnavas
sõjast ja meeleheitest
kaugel kohvikus
ja mina saan korraga teada
mis tunne on kirjutada
ennast maailma rikkaimaks naiseks
sinule kordagi helistamata
sest ma ei taha
mul on vaja
mu eemalolu
mu üksindust
mu unesid
mis ei põimu
sinu unedes
mu kallis
nii nagu lilledel on
vaja kuus kuud
maa all käia
et tulla tagasi
et tulla võimsamalt
Vitstest tehtud nukk legomajas
tead
kui ma su kokku panen
oled nagu legomaja
aed või hoov või
isa unistatud mees
rikas, tark, hell ja hea
ikka tahab anda
sellisele ainsa tütre
aga vahel ise ka ei tea
kuidas
tead
sa pane mind ka kokku
olen nagu
vitstest tehtud nukk
sina kiskusid mu talje nähtavaks
panid pähe
mõned võililled
ja suuks on mul õun
saame mängida
täis kasvanuid
Mind anti ära ja ometi ei antud nii nagu teda. Mind anti sulle, aga sina ei tea ka veel, et anti sulle. Ma võtsin selle bussi, millega sõidetakse Pelguranda ja selle teise, millega sõidetakse Maarjamäele ja ma nägin sind ja ma nägin meid. Ja ma kuulsin, kuidas mu sees süda sündis üha uuesti ja uuesti ja nemad ei kuulnud ega näinud. Aga süda aina kasvas ja kasvas. Teeme nii, et meiegi kasvame ja kasvame ja kokku, mitte lahku, mu sõber, mu sõbrad. Ainult teiega koos on maailmal mõte ja mõte maailmas, elus ja terve ja edasi liikuv, ei peatu ega karda oma üksindust. Ainult teiega koos olen mina olemas niisuguste silmadega nagu siis, kui mu ema mulle üle pika aja pärast haiglaravi kallistama tuli, igatsedes mind sama palju kui mina teda. Ainult teiega koos on sellel kõigel mõte, ärge ära unustage. Võite olla rumalad, võite olla metslased, võite olla, nagu te olete, aga ainult teiega koos saan ma olla mina ise, saan ma olla Katrina.
(Teie ja Daniel Craigi ja mis seal salata Anti Saarega)
Aitäh, et olete. Ja mitte ainult jõulude ajal.
Seal
seal ma siis olen
võrdluses
kõikide sinu Chiantilõhnaliste
naistega
kellest sa enam ei räägi
mina olen sama kribu
kui sündides
ainult natuke suurem
ja ometi väike
seda juhtub tihti
et lõhnaõli asemel
ostan endale raamatu
või kohvi mõrases
Kopli baaris
kuhu inimesed
satuvad SOSi ajal
jooma ja üliaeglast
igivana baaridaami
vaatama
mina ei näe
pooltki nii edev välja
kui sina
oma lipsudes
ja tundes
et kussu naine on
see naine
kes sult nõuab
armastust ja raha
seal, mu luuletaja,
seal
mitte siin.
Elada me ju ei oska
luuletajad, nagu me oleme
ütled sa pärast filmi
mille näitlejanna
üliglamuurne ja õnnelik
punaste juustega
meenutab sulle teda
mina oskan küll
luusin lugusid otsides
mööda Koplit ja Kalamaja
mööda Aafrikat ja üle aja
sinuta ja sinuga
et mõista paremini inimest
et mitte olla vintage-kleidis kest
Parem Patti kui Marilyn
missiis et mu lemmikmees
herr Andy Warhol
eelistas viimast
parem ausus kui liigselt palju
miraaži kõrbes
mis nagunii sureb
iseenda tühjuses
Metsad
(mittelingvistilised)
vahel on tunne, et
mu sees kasvab mets
ja et ma viskasin seemned
edasi sinusse
et sinuski kasvaks
mets mitte võsa
armastuse mets
mis tuleb läbi käia
kõigi nende ohtudega
mis seal sees
mets täis kõige kallimate
inimeste silmi
täis kõige vaiksemate
laulude naeru
mida me koos
peame kuulma
peame nägema
kui ei siis vaidlema
kuuldavaks ja nähtavaks
et jääda kokku
*
austan tööd rohkem
kui uhkeid ülikondi
ja sinus on mõlemat
sinul on isegi ema
kes paneb sind
tupsudeta mantlit kandma
et sa näeks alati
härrasmees välja
missiis, et mõnikord
tahad sinagi metsa
ja metsaliseks
*
Kassa tead
mis tunne see on
kui sa naerdes
püüad mind
endale ja endasse
saada
aga tegelikult
kihutab sind taga
põhimõtteline kurbus
igavesest mittetäiskasvanuks
saamisest?
Kevad
Kui maa alt ilmuvad
kõik need lilled
kes sinna pooleks aastaks
vangi ja varjule
on viidud
kui ema saab oma
surnuriiki läinud tütre tagasi
kevad, kui elu läbib
kõikides lõikudes
inimeseks olemist
siis liibuvad teineteisesse
mees ja naine
väikeses valguse ja soojuse
järele lõhnavas
sõjast ja meeleheitest
kaugel kohvikus
ja mina saan korraga teada
mis tunne on kirjutada
ennast maailma rikkaimaks naiseks
sinule kordagi helistamata
sest ma ei taha
mul on vaja
mu eemalolu
mu üksindust
mu unesid
mis ei põimu
sinu unedes
mu kallis
nii nagu lilledel on
vaja kuus kuud
maa all käia
et tulla tagasi
et tulla võimsamalt
22 detsember 2013
Emotsionaalne värk ja tore värk ja noh... vahel lihtsalt väsib ära värk
Stseenid päriselust. Letti seisatab kena tüüp, kelle põhiline mure on järjekordne hittteos, mis kogemata kombel ongi välja panemata jäänud ja mille ma õhinal tagatoast saali tarin. Säälsamas selles minu tarimises seisatab ka tüdruk ja vaatab, et näe, seda oli vist vaja temal ka. Võtab ühe ja mina võtan ka ja... nii me jõuame kahekesti ühe ja sama noormehe juurde, kes on võluvalt meelitatud kahe näitsiku ühesugusest raamatust. Jaa.
Hiljem ostavad nad kahekesti Daniel Craigi komplekti, mina kilkan: "Ka minu jaoks on Daniel lemmikmees!" Mõlemad on sellest lemmikmehesusest korraga pisut sissevõetud, tõenäoliselt minust ka. Ja ma ei saa aru, millega ma täna inimesi arust ajasin ära. Igal juhul ütleb tüdruk päris kenasti: "Vat praegu ma ei saa sellega nõustuda."
"Ma ka alati ei saa, kui mõni mees lähedal on," lisan ma.
Ühesõnaga mingid turundusnipid on ikkagi leti taha jõudnud. Emotsioonid on käes. Minul ka. Lõpuks sain kiitusteraamatusse ka päris omanimelise kiituse.
*
Kohati on tunne, et ma peaks tööd vahetama. Lihtsalt - eriti nendel hetkedel, kui ma ei suuda inimestega normaalselt suhelda. Lihtsalt. Kiiks. Kniks ja katki. Ma püüan, aga kukub mööda, ikka ja alati kukub mööda. Läheb mööda, läheb endasse. Tõenäoliselt niisama palju kui kiitust, saame me ka laitust. Emotsioonid. Mu haldjalik töökaaslane arvab, et me peamegi saama emotsioone. Tal on õigus. Vahel. Vahel peame vaikima. Vahel peame roppu moodi seletama. Vahel.
Hiljem ostavad nad kahekesti Daniel Craigi komplekti, mina kilkan: "Ka minu jaoks on Daniel lemmikmees!" Mõlemad on sellest lemmikmehesusest korraga pisut sissevõetud, tõenäoliselt minust ka. Ja ma ei saa aru, millega ma täna inimesi arust ajasin ära. Igal juhul ütleb tüdruk päris kenasti: "Vat praegu ma ei saa sellega nõustuda."
"Ma ka alati ei saa, kui mõni mees lähedal on," lisan ma.
Ühesõnaga mingid turundusnipid on ikkagi leti taha jõudnud. Emotsioonid on käes. Minul ka. Lõpuks sain kiitusteraamatusse ka päris omanimelise kiituse.
*
Kohati on tunne, et ma peaks tööd vahetama. Lihtsalt - eriti nendel hetkedel, kui ma ei suuda inimestega normaalselt suhelda. Lihtsalt. Kiiks. Kniks ja katki. Ma püüan, aga kukub mööda, ikka ja alati kukub mööda. Läheb mööda, läheb endasse. Tõenäoliselt niisama palju kui kiitust, saame me ka laitust. Emotsioonid. Mu haldjalik töökaaslane arvab, et me peamegi saama emotsioone. Tal on õigus. Vahel. Vahel peame vaikima. Vahel peame roppu moodi seletama. Vahel.
21 detsember 2013
Looja ja mitte Jumala armust
Täna müüsin kenale vanapaarile Guy Debordi raamatu "Vaatemänguühiskond", sest ma sisuliselt perverditsesin hra Anti Saare keele kallal. Ta on ju selle tõlkinud. Noh, alati, kui keegi ütleb, et ta on midagi tõlkinud või kirjutanud või ta räägib kuskil, siis on mul tunne, et ma olen juba kohal, et ma olen juba ainuüksi tema nime kuulmisest üleerutunud hull naine. Noh, pärisseksi ma ei saa, järelikult pean saama, sellist keelelist erutust ja Anti Saar tähendab minu jaoks keelelist erutust. See on selline peaaegu, et lakooniline farss inimeseksolemisest. Keel annab kogu aeg mulle mõista, et ta on valmis minuga koos olema, lõpuni, põhjani, kireni, mis ehmatab mind ennast ka lolliks. Selleks samaks Camille Claudeliks Avignoni-äärses hullumajas.
Koju jõudes lugesin Kauri metamorfoose, kuidagi oli lugeda. Oli oli. Ja kuidagi oli mitte päris nii nagu peaks, aga ta muudkui läheneb endale ja selles kummastavas läheduses, muutub ta ühtaegu marutõsiseks või tuleks öelda, et marbutõbiseks rebaseks, ja sealjuures ka tühjaks, nagu tal polekski mingit muud eesmärki, kui ainult sõnastada oma elu mõttetust või tuleks öelda, meie elu mõttetust.
"Räägi minuga."
"Kui ma räägiksin, poleks mul millestki kirjutada."
Imelik on see, et inimene peab rääkima ja peab vaikima ka. Kõik rääkimised ja vaikimised on igaüks isemasti. Nad võivad kõik olla väga omal kohal, väga omal hetkel, väga omal ajal. Kui ma kallistan, siis ma vaikin, sest ma pean edasi andma seda puhast lausa süüdimatut energiat, mis minus on. Kui ma jälgin, siis ma vaikin. Kui ma mõtlen, siis ma vaikin, kui ma loen, siis ma vaikin.
Ahjaa. Metamorfoosid ei tekita seda eelmängulist furoori. Midagi selles Saare keeles on, midagi, mis mind kogu aeg teda taga otsima paneb. No, mis lugudest me siin rääkida saame, need Georges Pereci lood on hoopis midagi muud, kui see esimene romaan "Kuidas Sa ära läksid ja mina maha jäin" - tõenäoliselt räägib Anti samadest asjadest, mis Kaurgi, keda on jäetud ja kes on ise jätnud. Aga sellegipoolest, keel, painav, valus, lähedane, lõikuv, hea, vibreeriv. See, kus sa tõused üles, pöörad pead, ei saa aru sellest, kuidas sa nüüd siia sattusid. Kõik on nii täpne, et valus hakkab ja veider. Niimoodi peab kirjutama. See on meister, kes sinna kohale jõuab.
Ja kogu maailma keerukust ei saa kunagi ei ära rääkida ega ära kirjutada, sest inimesed ei lakka olemast lollid, isekad, vastikud mitte kunagi. Mitte mitte kunagi, liiga erinevad, et erimeelsusteta koos eksisteerida. Ja igal uuel kirjutamisel tuleks välja uus nüanss, uus lipuke, igal uuel rääkimisel kukuks pilti veel üks pisike värv, lõhn, ehmatus, mida eelmine kord ei mäletatud, mis korraga sammus sirgselgselt sisse ja pani end paika ja kuulemaie.
Misse selle merkantiilse ajastu kapitalisti mõte on? Eks ikka võimalikult üksüheselt võetavad kliendigrupid, kellele saab võimalikult ühtemoodi asju luua ja toota, ei pea oma vaest pead liigselt vaevama, et kuidas inimesed ennast tunnevad, kui nad korraga on noored, vanad, ilusad, targad, jne edasi erinevatesse grupikestesse jaotatud. Kui nad ei pea enda eest mõtlema, vaid nende eest tuleb mõelda. Ja inimestel, kusjuures, eriti kui nad sul sinna poodi tulevad Siberit, Tiidust, Turovskit, vareseid, varjundeid, lingvistilist metsa või kuratteab, misveel moodi tuleb vahepeal, püha lõhna ostma, inimestel on marumugav, saada see esmane, hullutav kõikidel on tuliroosad retuusid, järelikult pean mina ka endale ühed saama - efekt. Võid jah, või noh, pead jah, sa va karjaloom. Kussa pääsed. Kõik ostavad seda. Kõik on normaalsed inimesed, sa pead ka normaalseks hakkama.
Luuletaja või kirjanik või kunstnik, kes peab tabama ära selle vaikuse või ühetaolisuse seest seda imet, seda teistsugusust, seda hirmuäratavat ja ilusat, seda kõike, mis teeb inimesest ainulaadse olendi, luuletaja või kirjanik, kes peab niimoodi looma, et inimene kuuleb endas laulvat olendit, kuuleb endas olevat jumalikkust, ei unusta seda hoida, kaitsta, toita, mõista. Luuletaja, kes jääb alati seisma Jumala ja Inimese vahele - tehes mõlemile selgeks tolle ülesande, abistada ja hoida, luua ja hoida - kohta ja aega, sest midagi muud pole meile lõpuks selles elus antud. Natuke aega, kui kohta saab hoida, mitte endale, mitte oma lastele vaid elule ja imele.
Jah, sellepärast ma ulatasingi neile vaatemänguühiskonna.
Ma ei tohi kunagi ära unustada, et ma pole lihtsalt raamatupoemüüja, vaid ma olen ka looja. Nii inimsuhete looja kui ka tekstide looja. Looja just selles tähenduses, et ma panen inimesed suhestuma millegi muuga peale nende isikliku tragöödia just sel hetkel, kui ma müün maha seda kaupa, mida nad vajavad. Ja samas see vajadus on alati pisut teadvustamatu, see ongi see Guy Debord, keda ei teadvustata enne, kui vaadatakse peeglisse ja mõeldakse, et huvitav, miks ma püüan nii paljuski imiteerida oma naabrinaist ja miks ma tahan endale just seda punast põrnikat. Huvitav. Huvitav.
Mitte kunagi ei või teada, mis sind või mind juhib ja miks. See on vat see kolmas küsimus, miks ta sind juhib. Miks?
Lihtsustamise suunas, ühtsustamise suunas või selles suunas, kus sa hakkad ennast teiste inimestega suheldes paremini tundma, sest sa justkui teaks neid või oleks lugenud või kuulnud, et näe, on ka teistsuguseid, on homosid ja on naisi ja on mehi ja muide kõigil nendel esinevad tunded ja kõigil nendel on isiksus, kasvõi väheke isiksust, tegelikult. Luuletaja on see, kes teab, et on. Aga siiski, mis mind juhib ja miks. Hea küsimus.
Koju jõudes lugesin Kauri metamorfoose, kuidagi oli lugeda. Oli oli. Ja kuidagi oli mitte päris nii nagu peaks, aga ta muudkui läheneb endale ja selles kummastavas läheduses, muutub ta ühtaegu marutõsiseks või tuleks öelda, et marbutõbiseks rebaseks, ja sealjuures ka tühjaks, nagu tal polekski mingit muud eesmärki, kui ainult sõnastada oma elu mõttetust või tuleks öelda, meie elu mõttetust.
"Räägi minuga."
"Kui ma räägiksin, poleks mul millestki kirjutada."
Imelik on see, et inimene peab rääkima ja peab vaikima ka. Kõik rääkimised ja vaikimised on igaüks isemasti. Nad võivad kõik olla väga omal kohal, väga omal hetkel, väga omal ajal. Kui ma kallistan, siis ma vaikin, sest ma pean edasi andma seda puhast lausa süüdimatut energiat, mis minus on. Kui ma jälgin, siis ma vaikin. Kui ma mõtlen, siis ma vaikin, kui ma loen, siis ma vaikin.
Ahjaa. Metamorfoosid ei tekita seda eelmängulist furoori. Midagi selles Saare keeles on, midagi, mis mind kogu aeg teda taga otsima paneb. No, mis lugudest me siin rääkida saame, need Georges Pereci lood on hoopis midagi muud, kui see esimene romaan "Kuidas Sa ära läksid ja mina maha jäin" - tõenäoliselt räägib Anti samadest asjadest, mis Kaurgi, keda on jäetud ja kes on ise jätnud. Aga sellegipoolest, keel, painav, valus, lähedane, lõikuv, hea, vibreeriv. See, kus sa tõused üles, pöörad pead, ei saa aru sellest, kuidas sa nüüd siia sattusid. Kõik on nii täpne, et valus hakkab ja veider. Niimoodi peab kirjutama. See on meister, kes sinna kohale jõuab.
Ja kogu maailma keerukust ei saa kunagi ei ära rääkida ega ära kirjutada, sest inimesed ei lakka olemast lollid, isekad, vastikud mitte kunagi. Mitte mitte kunagi, liiga erinevad, et erimeelsusteta koos eksisteerida. Ja igal uuel kirjutamisel tuleks välja uus nüanss, uus lipuke, igal uuel rääkimisel kukuks pilti veel üks pisike värv, lõhn, ehmatus, mida eelmine kord ei mäletatud, mis korraga sammus sirgselgselt sisse ja pani end paika ja kuulemaie.
Misse selle merkantiilse ajastu kapitalisti mõte on? Eks ikka võimalikult üksüheselt võetavad kliendigrupid, kellele saab võimalikult ühtemoodi asju luua ja toota, ei pea oma vaest pead liigselt vaevama, et kuidas inimesed ennast tunnevad, kui nad korraga on noored, vanad, ilusad, targad, jne edasi erinevatesse grupikestesse jaotatud. Kui nad ei pea enda eest mõtlema, vaid nende eest tuleb mõelda. Ja inimestel, kusjuures, eriti kui nad sul sinna poodi tulevad Siberit, Tiidust, Turovskit, vareseid, varjundeid, lingvistilist metsa või kuratteab, misveel moodi tuleb vahepeal, püha lõhna ostma, inimestel on marumugav, saada see esmane, hullutav kõikidel on tuliroosad retuusid, järelikult pean mina ka endale ühed saama - efekt. Võid jah, või noh, pead jah, sa va karjaloom. Kussa pääsed. Kõik ostavad seda. Kõik on normaalsed inimesed, sa pead ka normaalseks hakkama.
Luuletaja või kirjanik või kunstnik, kes peab tabama ära selle vaikuse või ühetaolisuse seest seda imet, seda teistsugusust, seda hirmuäratavat ja ilusat, seda kõike, mis teeb inimesest ainulaadse olendi, luuletaja või kirjanik, kes peab niimoodi looma, et inimene kuuleb endas laulvat olendit, kuuleb endas olevat jumalikkust, ei unusta seda hoida, kaitsta, toita, mõista. Luuletaja, kes jääb alati seisma Jumala ja Inimese vahele - tehes mõlemile selgeks tolle ülesande, abistada ja hoida, luua ja hoida - kohta ja aega, sest midagi muud pole meile lõpuks selles elus antud. Natuke aega, kui kohta saab hoida, mitte endale, mitte oma lastele vaid elule ja imele.
Jah, sellepärast ma ulatasingi neile vaatemänguühiskonna.
Ma ei tohi kunagi ära unustada, et ma pole lihtsalt raamatupoemüüja, vaid ma olen ka looja. Nii inimsuhete looja kui ka tekstide looja. Looja just selles tähenduses, et ma panen inimesed suhestuma millegi muuga peale nende isikliku tragöödia just sel hetkel, kui ma müün maha seda kaupa, mida nad vajavad. Ja samas see vajadus on alati pisut teadvustamatu, see ongi see Guy Debord, keda ei teadvustata enne, kui vaadatakse peeglisse ja mõeldakse, et huvitav, miks ma püüan nii paljuski imiteerida oma naabrinaist ja miks ma tahan endale just seda punast põrnikat. Huvitav. Huvitav.
Mitte kunagi ei või teada, mis sind või mind juhib ja miks. See on vat see kolmas küsimus, miks ta sind juhib. Miks?
Lihtsustamise suunas, ühtsustamise suunas või selles suunas, kus sa hakkad ennast teiste inimestega suheldes paremini tundma, sest sa justkui teaks neid või oleks lugenud või kuulnud, et näe, on ka teistsuguseid, on homosid ja on naisi ja on mehi ja muide kõigil nendel esinevad tunded ja kõigil nendel on isiksus, kasvõi väheke isiksust, tegelikult. Luuletaja on see, kes teab, et on. Aga siiski, mis mind juhib ja miks. Hea küsimus.
20 detsember 2013
Professoriga kokkusaamine ja luuletusi on liiga palju
Emotsioone on nagunii liiga palju ja mõtteid, et seda kõike (luuletusi ja nende inspiraatoreid) on liiga palju. Professoriga kokku saamine lapitab alati kõik minu ebanormaalsuse kokku, kahte-kolme lausesse:
"Ära räägi niimoodi, sul on ju tegelikult peika olemas. See on jõlekahtlane, kui sa niimoodi räägid."
Ise võite arvata, kellest või millest. Tõenäoliselt peaks Professor ka vibraatori ostmist pisut jälgiks tegevuseks peika taustal. A noh, mis seal teha. Vibraatorit pole ma ostnud. Lihtsalt konstanteerin teatud emotsioone või nende intensiivsust või siis siivutust. Pole hullu, kõik läheb paika, on teatud tunded, mis ei muutu kunagi, mis jäävad selgelt paika, mis on tingimata ja tingimusteta. Professor ei tea, aga umbes samasugused tunded on mul tema suhtes ka. Sõprus on ja jääb. Vahele võib tulla kolm-neli kuud suhtlemise puudust, vahel isegi aasta, vahel isegi kaks, aga hea sõbraga saad iga kord kokku nii nagu olekski kokku pidanud saama ja maha istuma ja rääkima ja lahti mõtlema, et kuidas see elu käib, kuidas need inimesed käivad, et keda me tegelikult armastame ja kuidas.
Aga ma ei saa sinna midagi parata, et inimesed tekitavad minus tahtmise elada ja armastada - just sellepärast, et neisse on pandud nii palju puhast olemasolemise energiat. See annab vabaduse eksisteerida täiesti teistsugustel tasanditel, kui ainult poemüüja või lihtlabase kodanikuna, mutrikesena, korraga näen endas seda potentsiaali, mille ma juba ammu olen maha maganud või ära unustanud või teiseks kaotanud. Ma näen oma julgust. Professor ei mõista, et ta isegi annab mulle vahetevahel seda tunnet, et ärgu ma ära unustagu, et on nii palju lugeda, nii palju kirjutada, nii palju teada saada ja nii palju õppida. Seda kõike aga nendel hetkedel, kui me omavahel räägime, kui me julgeme rääkida ka sellest, mis on jõlekahtlane.
Ma armastan sind. See ei ole tegelikult kunagi jõlekahtlane. See on nii nagu ta peabki olema. Mina olen nii nagu ma pean olema. Sina oled nii nagu sa pead olema. Meie oleme nii nagu me peame olema.
Ahjaa, pärast Guy Dubordi "Vaatemänguühiskonna" lugemist tundub mulle, et me elame ideaalses ühiskonnas. Palju väga intelligentseid (vähemasti paberite järgi intelligentseid inimesi, kes meid ümbritsevad) peaks töötama just raamatupoodides ja inimesed peaksid ostma just intelligentseid raamatuid, sest neid on kasvatatud tarbima (tegelikult olgem ausad, lugema, lugema, lugema) intelligentseid raamatuid, mitte neist mööda kõndima nagu tühjast kohast, looma, lugedes looma. Haridus annab meile seda, mida Dubordi raamat näitab, et ei ole võimalik anda muul moel, kui ainult kaubanduslikult. Haridus annab meile julguse süveneda, et luua kohalikku ja ainulaadset kultuuri, meid ennast, inimesi, kes on läbi põimunud sellest, mis oli ja mis tuleb ja mis on.
Julgust, mu armsad, julgust! Ja mis seal salata sõprust!
Ja hetkel ka luuletusi.
Emale
langeda ja laguneda
lihtsalt selleks, et kõik asjad
saaks uue tähenduse,
mu kallis ema
seda oled sa õpetanud
ja ometi mõnel päeval
tahaks su lõhna tunda
oma mantli sees
langeda ja laguneda
selle eest, mis tähtis
Muusa
sa vist ei saa aru
et see on hirmus
kui ma tunnen
et sul on mind vaja
ja mitte
nagu head sõpra
et patsutan õlale ja
ütlen, et tead
noh, teadküll
homme on parem
ei ole
sa pead homme
võib-olla
sama palju
kirjutama kui eile
su Muusa ei küsi
kas su naine
tahab lapsi sünnitada
just sulle
su Muusa
nõuab sinu
tingimusteta armastust
umbes nagu mina
ainult et
Aafrika
oma hinges
klammerdun
iga inimese kõlge
kes soojust
eraldab
nagu Aafrika
mis siis
et vahel ka
niiskust
ja sääski
malaariaga
kahasse
Luuletaja naine näeb tähetundi
magneesiumipuudus
ja unistus tähetunnist
või oli see olemisesund
Betti ei räägi sellest
kunagi nii täpselt
see oli ikka
suur ja tihe sund
hingamise ja elamise
vahepeal
sõbranna küsib
et kuidas mul
sinuga läheb
lõbusalt
pidev hirm
et sa ei õpigi
korralikult sööma
ja ennast armastama
nälgides
ja õlut juues
aga see on ju
okei
see on ju
puhas Bukowski
Abinõud
võõrandumistunde vastu
aitab alati teadmine
et tegelikult
me armastame
iseennast ja üldse kohe mitte
vähe
teisi
Vanaema tuleb meelde
ütleb, et vahel
kui me räägime
siis olen ma kõige ilusam
mis üldse tema elus
juhtuda sai
võib-olla
olen ka
Kätte jõudnud aeg
tead, see aeg
kus ma pean endale
selgeks tegema
kõiki neid sündimisi
ja suremisi
mis mu elu täitnud on
alates mu emast ja iseendast
venib iga päevaga pikemaks
ja aina rohkem kipun ma
klammerduma praegusesse
oivalisse olemasollu
ainult sinuga koos
sind armastades
tundub kõigel olnul
ja tuleval see mõte olevat
mu kallis
"Ära räägi niimoodi, sul on ju tegelikult peika olemas. See on jõlekahtlane, kui sa niimoodi räägid."
Ise võite arvata, kellest või millest. Tõenäoliselt peaks Professor ka vibraatori ostmist pisut jälgiks tegevuseks peika taustal. A noh, mis seal teha. Vibraatorit pole ma ostnud. Lihtsalt konstanteerin teatud emotsioone või nende intensiivsust või siis siivutust. Pole hullu, kõik läheb paika, on teatud tunded, mis ei muutu kunagi, mis jäävad selgelt paika, mis on tingimata ja tingimusteta. Professor ei tea, aga umbes samasugused tunded on mul tema suhtes ka. Sõprus on ja jääb. Vahele võib tulla kolm-neli kuud suhtlemise puudust, vahel isegi aasta, vahel isegi kaks, aga hea sõbraga saad iga kord kokku nii nagu olekski kokku pidanud saama ja maha istuma ja rääkima ja lahti mõtlema, et kuidas see elu käib, kuidas need inimesed käivad, et keda me tegelikult armastame ja kuidas.
Aga ma ei saa sinna midagi parata, et inimesed tekitavad minus tahtmise elada ja armastada - just sellepärast, et neisse on pandud nii palju puhast olemasolemise energiat. See annab vabaduse eksisteerida täiesti teistsugustel tasanditel, kui ainult poemüüja või lihtlabase kodanikuna, mutrikesena, korraga näen endas seda potentsiaali, mille ma juba ammu olen maha maganud või ära unustanud või teiseks kaotanud. Ma näen oma julgust. Professor ei mõista, et ta isegi annab mulle vahetevahel seda tunnet, et ärgu ma ära unustagu, et on nii palju lugeda, nii palju kirjutada, nii palju teada saada ja nii palju õppida. Seda kõike aga nendel hetkedel, kui me omavahel räägime, kui me julgeme rääkida ka sellest, mis on jõlekahtlane.
Ma armastan sind. See ei ole tegelikult kunagi jõlekahtlane. See on nii nagu ta peabki olema. Mina olen nii nagu ma pean olema. Sina oled nii nagu sa pead olema. Meie oleme nii nagu me peame olema.
Ahjaa, pärast Guy Dubordi "Vaatemänguühiskonna" lugemist tundub mulle, et me elame ideaalses ühiskonnas. Palju väga intelligentseid (vähemasti paberite järgi intelligentseid inimesi, kes meid ümbritsevad) peaks töötama just raamatupoodides ja inimesed peaksid ostma just intelligentseid raamatuid, sest neid on kasvatatud tarbima (tegelikult olgem ausad, lugema, lugema, lugema) intelligentseid raamatuid, mitte neist mööda kõndima nagu tühjast kohast, looma, lugedes looma. Haridus annab meile seda, mida Dubordi raamat näitab, et ei ole võimalik anda muul moel, kui ainult kaubanduslikult. Haridus annab meile julguse süveneda, et luua kohalikku ja ainulaadset kultuuri, meid ennast, inimesi, kes on läbi põimunud sellest, mis oli ja mis tuleb ja mis on.
Julgust, mu armsad, julgust! Ja mis seal salata sõprust!
Ja hetkel ka luuletusi.
Emale
langeda ja laguneda
lihtsalt selleks, et kõik asjad
saaks uue tähenduse,
mu kallis ema
seda oled sa õpetanud
ja ometi mõnel päeval
tahaks su lõhna tunda
oma mantli sees
langeda ja laguneda
selle eest, mis tähtis
Muusa
sa vist ei saa aru
et see on hirmus
kui ma tunnen
et sul on mind vaja
ja mitte
nagu head sõpra
et patsutan õlale ja
ütlen, et tead
noh, teadküll
homme on parem
ei ole
sa pead homme
võib-olla
sama palju
kirjutama kui eile
su Muusa ei küsi
kas su naine
tahab lapsi sünnitada
just sulle
su Muusa
nõuab sinu
tingimusteta armastust
umbes nagu mina
ainult et
Aafrika
oma hinges
klammerdun
iga inimese kõlge
kes soojust
eraldab
nagu Aafrika
mis siis
et vahel ka
niiskust
ja sääski
malaariaga
kahasse
Luuletaja naine näeb tähetundi
magneesiumipuudus
ja unistus tähetunnist
või oli see olemisesund
Betti ei räägi sellest
kunagi nii täpselt
see oli ikka
suur ja tihe sund
hingamise ja elamise
vahepeal
sõbranna küsib
et kuidas mul
sinuga läheb
lõbusalt
pidev hirm
et sa ei õpigi
korralikult sööma
ja ennast armastama
nälgides
ja õlut juues
aga see on ju
okei
see on ju
puhas Bukowski
Abinõud
võõrandumistunde vastu
aitab alati teadmine
et tegelikult
me armastame
iseennast ja üldse kohe mitte
vähe
teisi
Vanaema tuleb meelde
ütleb, et vahel
kui me räägime
siis olen ma kõige ilusam
mis üldse tema elus
juhtuda sai
võib-olla
olen ka
Kätte jõudnud aeg
tead, see aeg
kus ma pean endale
selgeks tegema
kõiki neid sündimisi
ja suremisi
mis mu elu täitnud on
alates mu emast ja iseendast
venib iga päevaga pikemaks
ja aina rohkem kipun ma
klammerduma praegusesse
oivalisse olemasollu
ainult sinuga koos
sind armastades
tundub kõigel olnul
ja tuleval see mõte olevat
mu kallis
19 detsember 2013
Camille Claudel ja hunnikus luuletusi
Kinos käisin. Kirjutasin sõnumi, sain jälle pisut enda kohta teada. Kardan sind? Armastan sind? Elu? Inimesed? Tõeline vastutus? Kirjutamine? Mõtlemine? Mööda mõtlemine? Sisse mõtlemine? Välja mõtlemine? Inimene olla on nagu pidev püüd endaks saada ja selles rabeduses kaod ikka kellekski teiseks üle.
Mina?
Sina?
Meie?
Elu.
Sõnad rabavad mind oma maagiasse ja ma tunnen, kuidas nad lõhkavad mu keha, kuigi tegelikult peaks lõhkama vaimu. Armastada? Mitte armastada? Seal ta siis on Camille Claudel, kes on pandud vaimuhaiglasse, sest ta armastas. Tohin ma sind sama palju armastada? Vist mitte. Mitte kedagi ei tohi niimoodi armastada. Peaks tegelikult kirjutama pika kirja oma vennalastele. Peaks isale helistama. Belliisile, kelle silmad meenutavad Läänemere türkiissinisust, ma juba helistasin, Teatasin talle, et me käime ringi, nagu me kunagi Belliisiga käisime. Et hea tunne on. Aga lood peaks endasse rabama. Ajast ja aega ja ellu tulevad, lõhnavad, lõikavad, rabavad lood. Armastus. Mäng. Ooteärevus. See kõik.
Ümbrik
sa võtad värisevate kätega
ümbrikut lahti
ja ma kuulen
sinu kuklast tulevat
hirmu, et äkki see on
üks armastuskiri
su endiselt
või praeguselt
kallimalt
austajalt
ära karda,
mu sõber
ära karda
vahel on tunne
et me kõik peaks
saatma
oma endistele
ja praegustele
kallimatele ja kallitele
armastuskirju
et neil oleks
veel julgust
et neil oleks
veel lootust
et neil oleks
veel tahet
armastada
ja olla
Nõudlikkus
See peaaegu totter nõudlikkus
algab sellest
kui sünnib noorem vend
või õde
et kas mind armastatakse
sama palju
kas ema ostab mulle
kord sama raha
kord samasuguse
kord veel olulisema
mängu kleidi auto
või veel midagi
alati jõuab see
armastamise asi
poodi leti ette
tal on silt
Hardi Tiidus
või Videvik
või Varjundid
mis kogemata
on deformeerunud
varesteks
või uuemat sorti
Uusmeremaa valge vein
või pakk pelmeene
või WC kaheksa paberirulli
sest juhuslikult tead
et vat sul ongi selline peika
ennem ostab endale
kaksteist punast roosi
kui lambipirni
või WCpaberit
ennem on nälgas
kui et natukest
õlut ei joo
*
me oleme niisama
me oleme alasti
me oleme vaimu-
ja elu- ja armastuse-
vaesed
kui pole teisi
ja vahel
oleme nendega koos
niisama alasti
vaimu- ja elu- ja armastuse-
vaesed.
Olla
olla sinu kodus
möelda kaasa
kuidas sa kappi nihutad
olla pohmellis
ja olla sinu kodus
mõelda, kuidas sa
tõused ja endale
lipsu ja elu ja armastuse
ette sõlmid
ja mitte sellepärast
et hipsterid on moes
vaid sellepärast
et sina ei saa teisiti
olla sinu diivanil
olla sinu voodis
olla sinu süles
olla sinu seljas
kätte sa mind ei võta
olla ilu sees
olla elu sees
olla naine
olla mees
tegelikult pole vahet
ja kui on
siis me ei räägi sellest
armastama peab
see on ainuke
mida me
teada võime
Igaühes on natuke pimedust
ta pillub diivanipatju
või lõhub mullikilet
või on üldse
natuke paha
tegelikult on tal hirm
et mees ei armasta teda
et otsa saab raha
et liikuda tuleb
ühest otsatusest
teise otsatusse
ma kuulan
ja mu munasarjad
tahavad lõhkeda
armastusest
mehe vastu
kes vist mungaks
saada tahab
hirmust terve maailma ees
end rumalaks teha.
Mina?
Sina?
Meie?
Elu.
Sõnad rabavad mind oma maagiasse ja ma tunnen, kuidas nad lõhkavad mu keha, kuigi tegelikult peaks lõhkama vaimu. Armastada? Mitte armastada? Seal ta siis on Camille Claudel, kes on pandud vaimuhaiglasse, sest ta armastas. Tohin ma sind sama palju armastada? Vist mitte. Mitte kedagi ei tohi niimoodi armastada. Peaks tegelikult kirjutama pika kirja oma vennalastele. Peaks isale helistama. Belliisile, kelle silmad meenutavad Läänemere türkiissinisust, ma juba helistasin, Teatasin talle, et me käime ringi, nagu me kunagi Belliisiga käisime. Et hea tunne on. Aga lood peaks endasse rabama. Ajast ja aega ja ellu tulevad, lõhnavad, lõikavad, rabavad lood. Armastus. Mäng. Ooteärevus. See kõik.
Ümbrik
sa võtad värisevate kätega
ümbrikut lahti
ja ma kuulen
sinu kuklast tulevat
hirmu, et äkki see on
üks armastuskiri
su endiselt
või praeguselt
kallimalt
austajalt
ära karda,
mu sõber
ära karda
vahel on tunne
et me kõik peaks
saatma
oma endistele
ja praegustele
kallimatele ja kallitele
armastuskirju
et neil oleks
veel julgust
et neil oleks
veel lootust
et neil oleks
veel tahet
armastada
ja olla
Nõudlikkus
See peaaegu totter nõudlikkus
algab sellest
kui sünnib noorem vend
või õde
et kas mind armastatakse
sama palju
kas ema ostab mulle
kord sama raha
kord samasuguse
kord veel olulisema
mängu kleidi auto
või veel midagi
alati jõuab see
armastamise asi
poodi leti ette
tal on silt
Hardi Tiidus
või Videvik
või Varjundid
mis kogemata
on deformeerunud
varesteks
või uuemat sorti
Uusmeremaa valge vein
või pakk pelmeene
või WC kaheksa paberirulli
sest juhuslikult tead
et vat sul ongi selline peika
ennem ostab endale
kaksteist punast roosi
kui lambipirni
või WCpaberit
ennem on nälgas
kui et natukest
õlut ei joo
*
me oleme niisama
me oleme alasti
me oleme vaimu-
ja elu- ja armastuse-
vaesed
kui pole teisi
ja vahel
oleme nendega koos
niisama alasti
vaimu- ja elu- ja armastuse-
vaesed.
Olla
olla sinu kodus
möelda kaasa
kuidas sa kappi nihutad
olla pohmellis
ja olla sinu kodus
mõelda, kuidas sa
tõused ja endale
lipsu ja elu ja armastuse
ette sõlmid
ja mitte sellepärast
et hipsterid on moes
vaid sellepärast
et sina ei saa teisiti
olla sinu diivanil
olla sinu voodis
olla sinu süles
olla sinu seljas
kätte sa mind ei võta
olla ilu sees
olla elu sees
olla naine
olla mees
tegelikult pole vahet
ja kui on
siis me ei räägi sellest
armastama peab
see on ainuke
mida me
teada võime
Igaühes on natuke pimedust
ta pillub diivanipatju
või lõhub mullikilet
või on üldse
natuke paha
tegelikult on tal hirm
et mees ei armasta teda
et otsa saab raha
et liikuda tuleb
ühest otsatusest
teise otsatusse
ma kuulan
ja mu munasarjad
tahavad lõhkeda
armastusest
mehe vastu
kes vist mungaks
saada tahab
hirmust terve maailma ees
end rumalaks teha.
18 detsember 2013
tervetänase päeva ja õhtu ja öö oleme tööl
vaevu vaevu vaevu
või oli see nüüd õrnas eas
või miskit
või kedagi
või kuidagi
igal juhul täna on vist kõik inimesed siirdunud just siia - teevad Rudolfeid Punaninasid ja on üldse
eks me kõik ole natuke
üldse
sina oled siin
kõikide oma pisut äpardunud õnnetustega ja õnnestumistega, millel on oma nimi ja suund ja mina mõtlen ,et mida tähendab täiuslik mees, et mida tähendab minule täiuslik inimene, eelkõige tähendab see minu enda täiuslikkust
noh, sellega võib ka pisut üle minna piiridest ja endast ja sellest, mis on normaalne
täiuslik ei ole kunagi piisavalt täiuslik
täiuslik on alati natuke küsimärgiline, paheline, valuline, täiuslik ei saa mitte olla see üdini Bettisse armunud poiss, kes oli valmis tema eest end ära tapma ja Betti või oli see Barbara, suhtus sellesse külma enesestmõistetava rahuga, no onju lubanud kogu see aeg
aga ei ole
ei ole
eeeeeeeei ole
(minu pähe võib mahtuda musttuhat alusetut kuulujuttu sellest, kuidas sa jälle oled kellessegi uude armunud ja tegelikult ma tean, et sa ei ole, igasugune armumine on praeguseks külmunud hirmu sisse, et see pole täiuslik, see pole kunagi täiuslik, nagu minagi pole täiuslik ja oma pudelipõhjaliste prillide järele lähen üsna pea)
või oli see nüüd õrnas eas
või miskit
või kedagi
või kuidagi
igal juhul täna on vist kõik inimesed siirdunud just siia - teevad Rudolfeid Punaninasid ja on üldse
eks me kõik ole natuke
üldse
sina oled siin
kõikide oma pisut äpardunud õnnetustega ja õnnestumistega, millel on oma nimi ja suund ja mina mõtlen ,et mida tähendab täiuslik mees, et mida tähendab minule täiuslik inimene, eelkõige tähendab see minu enda täiuslikkust
noh, sellega võib ka pisut üle minna piiridest ja endast ja sellest, mis on normaalne
täiuslik ei ole kunagi piisavalt täiuslik
täiuslik on alati natuke küsimärgiline, paheline, valuline, täiuslik ei saa mitte olla see üdini Bettisse armunud poiss, kes oli valmis tema eest end ära tapma ja Betti või oli see Barbara, suhtus sellesse külma enesestmõistetava rahuga, no onju lubanud kogu see aeg
aga ei ole
ei ole
eeeeeeeei ole
(minu pähe võib mahtuda musttuhat alusetut kuulujuttu sellest, kuidas sa jälle oled kellessegi uude armunud ja tegelikult ma tean, et sa ei ole, igasugune armumine on praeguseks külmunud hirmu sisse, et see pole täiuslik, see pole kunagi täiuslik, nagu minagi pole täiuslik ja oma pudelipõhjaliste prillide järele lähen üsna pea)
17 detsember 2013
eluvalu
soolsambaks pooldund hetked
jõulunaeratused
jõulutervitused
leti taga
ja leti ees
nina all
ja nina sees
*
inimesed elavad imelikku, kahtlustäratavalt kohalolevat elu, vahel - mitte midagi pääle oma päävalu või kõhuvalu või eluvalu ei tea, a siis kui saavad teada, et teistel ka on pisut päävalu, kõhuvalu või eluvalu, siis muutub kõik kuidagi selgemaks ja mis seal salata helgemaks, on ju vaja olla abiks, on ju vaja olla olemas, on ju vaja olla SEE, aegade ja otsteta, igavene, ehmatav, kaduv, kõikehaarav, see
mu kallis, ära karda, sina pole ainuke isiksus, headuse ja ilu ja armastuse näljane, a ma enam ei viitsi, ma annan seda sulle, sest ma tean, et nõnda on kõige lihtsam vastu saada armastust, lööd pää vastu mu kodulage unustades, et sa ei tohi narivoodil tõusta,
ära siis tõuse
ärgu sul tõusku
ei käsi ega riist
suudlen su muhke täis päälage, vahel on tunne, et see on mõtetest täiesti täiesti täiesti lage, ja siis mingil hetkel nii ülepungind, et endal ka hakkab hirmus, Musil ja sina ja mina ja meie, kes me kardame päikest, kardame tuuli, kardame kõike, koos, külmal ja ilusal rannal ja sina ütled, et mul on kairos, hiljem lisad, et ma olen sama lollakas kui sina või veelgi lollakam
olgu ma olla
mu kallis
olgu ma olla
väike prints lubab külla tulla, a ta ei tule, ta ei ole nagu sina, et helistab ja teatab, et on taksoraha maha joonud ja ei ole jõululuuletust kirjutanud ja...
ühesõnaga, ta ei tee midagi, ja sina oled ikka nii õnnetu oma joomise pärast
nii paganama õnnetu
ja mina olen nii paganama lollakas.
ahteadküll
vahet pole
elan sellegi üle
jõulunaeratused
jõulutervitused
leti taga
ja leti ees
nina all
ja nina sees
*
inimesed elavad imelikku, kahtlustäratavalt kohalolevat elu, vahel - mitte midagi pääle oma päävalu või kõhuvalu või eluvalu ei tea, a siis kui saavad teada, et teistel ka on pisut päävalu, kõhuvalu või eluvalu, siis muutub kõik kuidagi selgemaks ja mis seal salata helgemaks, on ju vaja olla abiks, on ju vaja olla olemas, on ju vaja olla SEE, aegade ja otsteta, igavene, ehmatav, kaduv, kõikehaarav, see
mu kallis, ära karda, sina pole ainuke isiksus, headuse ja ilu ja armastuse näljane, a ma enam ei viitsi, ma annan seda sulle, sest ma tean, et nõnda on kõige lihtsam vastu saada armastust, lööd pää vastu mu kodulage unustades, et sa ei tohi narivoodil tõusta,
ära siis tõuse
ärgu sul tõusku
ei käsi ega riist
suudlen su muhke täis päälage, vahel on tunne, et see on mõtetest täiesti täiesti täiesti lage, ja siis mingil hetkel nii ülepungind, et endal ka hakkab hirmus, Musil ja sina ja mina ja meie, kes me kardame päikest, kardame tuuli, kardame kõike, koos, külmal ja ilusal rannal ja sina ütled, et mul on kairos, hiljem lisad, et ma olen sama lollakas kui sina või veelgi lollakam
olgu ma olla
mu kallis
olgu ma olla
väike prints lubab külla tulla, a ta ei tule, ta ei ole nagu sina, et helistab ja teatab, et on taksoraha maha joonud ja ei ole jõululuuletust kirjutanud ja...
ühesõnaga, ta ei tee midagi, ja sina oled ikka nii õnnetu oma joomise pärast
nii paganama õnnetu
ja mina olen nii paganama lollakas.
ahteadküll
vahet pole
elan sellegi üle
16 detsember 2013
Lugusid kohtumistest valgusega
Köie tänava häng.
Liinast Kaurini ja keskel on mingi vaatlusalune ootus, et äkki taevast lendab asju alla. Suuri suuri suuri asju. Tööpäev venib kenasti kella kaheni öösel ulatuvaks joomatuuriks, kus ikka räägitakse ja räägitakse ja räägitakse ja räägitakse, ja ometi see olemise vaikus ei lõpe. Nagu elu kestab igavesti, nii kestab meie armastus ja mis seal salata ka vaikus edasi. Ma ei ole üldse kindel, mis see on. Ma arvan, et see on alati natuke enamat, kui see, millest räägitakse ja mismoodi.
Nii lihtne on öelda, et hakka elama, va poeediraisk või hoopistükkis vaikija. Vaikus nakatab täieliku kohalolekuga, võtab võimust ja lükkab riidedki seljast kuigi minul on nad alati siivsalt seljas, tee mis tahad, vaikus teeb hetkeks avatumaks kõik meeled, kogu olemise, armastab ja pakub armu vastu ja selle põhimõttelist hirmu. Kõike, mis on nii meeletu, et ajab hulluks.
Kauriga kokku saades tuleb jälle teadmisi:
* Kaurist - et kuidas ta pirukaid varastab ja kohalik müüjanna küsib lõpeks, et kas nad äkki kohvile kahekesti minna ei saaks.
(ma vahel lihtsalt imestan, et kuidas mõned inimesed saavad olla nii improvisaatorlikud lugude tellijad, ta varastab pirukad, et need hiljem kinni maksta, keset kõige tõsisemat vaikust tekitavad nad hunnikute kaupa lugusid, nii enda kui teiste inimeste vahele, see on omamoodi fantastiline, omamoodi ilu)
* luulest - et siis ime, saladus ja autoriteet - kui üks sellest kolmainsusest puudub, siis pole luulet, seda ka, et luule on HIV ehk immuunpuudulikkus täiuslikus tähenduses
* armastusest - kui seda ei ole, siis tuleb ta välja mõelda või üles kirjutada,
Kaur kirjeldab tema juurde jooksnud Kaldmaad, kelle keelele oli jäänud silmupüüdmisega tegelev iga aasta uut naist võttev mees. Kui keegi ei tea, siis silmu on kõige lihtsam püüda surnud seaga, kes on vette visatud. See mehe armastus tuleb ikka välja mõelda, teistest armastustest hoolimata.
* inglitest - maailmast kaob väga palju lugusid, lihtsalt niimoodi, et inimesed unustavad need lood, ja kaotades lugusid, kaome ise, kaotame enda ja oma inimeseksolemise lihtsalt ära, viimane on üks hirmsamaid võimetusi olla, võimalusi hingata. Korraga, keset järjekordset söömisakti, kerkis mulle meelde see lugu, kus ma kirjutasin muinasjutu sestsamast Kaurist, a tegelikult endast, sest, kuidas killud tegid ta katki ja kuidas inglid kilde vereahelast välja kiskusid, ja sellest, kuidas mina olen ka aegajalt ainult üks kildudega üle uhutud väike niru inimene ja et kuidas ma ei saa kuidagi ilma kildudeta oma kehas ja oma olemises, kuidas need võivad mind valutama panna, liikumatuks teha, haigeks teha. Võivad. Aga siis on inglid - minu pere, minu väikesed vennalapsed, minu vennanaine, minu isa, minu vennad, minu väga head sõbrad, kes aitavad mind minu kildudest välja.
* väsimusest - on võimatu inimesi jälgida, kui oled pidanud nendel spetsiifiliselt silma peal hoidma tervelt kaks päeva, tähelepanelikkusega, mis mind ennast ka ehmatab. Tean juba ette ja samas ei tea ma midagi.
* ka väga head kirjandust on võimalik väga hästi müüa. Arvaku nad, mida nad arvata tahavad nii paduintellektuaalid, kes muud ei teekski kui ainult seda loekski, kui ka paduidioodid, kes ei julge seda lugeda. Ja Kaur on parasjagu paduintellektuaal.
Liinast Kaurini ja keskel on mingi vaatlusalune ootus, et äkki taevast lendab asju alla. Suuri suuri suuri asju. Tööpäev venib kenasti kella kaheni öösel ulatuvaks joomatuuriks, kus ikka räägitakse ja räägitakse ja räägitakse ja räägitakse, ja ometi see olemise vaikus ei lõpe. Nagu elu kestab igavesti, nii kestab meie armastus ja mis seal salata ka vaikus edasi. Ma ei ole üldse kindel, mis see on. Ma arvan, et see on alati natuke enamat, kui see, millest räägitakse ja mismoodi.
Nii lihtne on öelda, et hakka elama, va poeediraisk või hoopistükkis vaikija. Vaikus nakatab täieliku kohalolekuga, võtab võimust ja lükkab riidedki seljast kuigi minul on nad alati siivsalt seljas, tee mis tahad, vaikus teeb hetkeks avatumaks kõik meeled, kogu olemise, armastab ja pakub armu vastu ja selle põhimõttelist hirmu. Kõike, mis on nii meeletu, et ajab hulluks.
Kauriga kokku saades tuleb jälle teadmisi:
* Kaurist - et kuidas ta pirukaid varastab ja kohalik müüjanna küsib lõpeks, et kas nad äkki kohvile kahekesti minna ei saaks.
(ma vahel lihtsalt imestan, et kuidas mõned inimesed saavad olla nii improvisaatorlikud lugude tellijad, ta varastab pirukad, et need hiljem kinni maksta, keset kõige tõsisemat vaikust tekitavad nad hunnikute kaupa lugusid, nii enda kui teiste inimeste vahele, see on omamoodi fantastiline, omamoodi ilu)
* luulest - et siis ime, saladus ja autoriteet - kui üks sellest kolmainsusest puudub, siis pole luulet, seda ka, et luule on HIV ehk immuunpuudulikkus täiuslikus tähenduses
* armastusest - kui seda ei ole, siis tuleb ta välja mõelda või üles kirjutada,
Kaur kirjeldab tema juurde jooksnud Kaldmaad, kelle keelele oli jäänud silmupüüdmisega tegelev iga aasta uut naist võttev mees. Kui keegi ei tea, siis silmu on kõige lihtsam püüda surnud seaga, kes on vette visatud. See mehe armastus tuleb ikka välja mõelda, teistest armastustest hoolimata.
* inglitest - maailmast kaob väga palju lugusid, lihtsalt niimoodi, et inimesed unustavad need lood, ja kaotades lugusid, kaome ise, kaotame enda ja oma inimeseksolemise lihtsalt ära, viimane on üks hirmsamaid võimetusi olla, võimalusi hingata. Korraga, keset järjekordset söömisakti, kerkis mulle meelde see lugu, kus ma kirjutasin muinasjutu sestsamast Kaurist, a tegelikult endast, sest, kuidas killud tegid ta katki ja kuidas inglid kilde vereahelast välja kiskusid, ja sellest, kuidas mina olen ka aegajalt ainult üks kildudega üle uhutud väike niru inimene ja et kuidas ma ei saa kuidagi ilma kildudeta oma kehas ja oma olemises, kuidas need võivad mind valutama panna, liikumatuks teha, haigeks teha. Võivad. Aga siis on inglid - minu pere, minu väikesed vennalapsed, minu vennanaine, minu isa, minu vennad, minu väga head sõbrad, kes aitavad mind minu kildudest välja.
* väsimusest - on võimatu inimesi jälgida, kui oled pidanud nendel spetsiifiliselt silma peal hoidma tervelt kaks päeva, tähelepanelikkusega, mis mind ennast ka ehmatab. Tean juba ette ja samas ei tea ma midagi.
* ka väga head kirjandust on võimalik väga hästi müüa. Arvaku nad, mida nad arvata tahavad nii paduintellektuaalid, kes muud ei teekski kui ainult seda loekski, kui ka paduidioodid, kes ei julge seda lugeda. Ja Kaur on parasjagu paduintellektuaal.
15 detsember 2013
*
inimesi on poes haldamatult ja kirjutamatult ja kirjeldamatult palju
kõigile tuleb viimasel ajal meelde, et on jõulud
tihkelt
vingelt
rajult
kohal
meie kohal
nagu mõni hiigelsuur viisakusepurse
ja armastus
kõigile tuleb viimasel ajal meelde, et on jõulud
tihkelt
vingelt
rajult
kohal
meie kohal
nagu mõni hiigelsuur viisakusepurse
ja armastus
12 detsember 2013
Kas sina tead?
Hommikud. Õhtud. Kõik, mis iseloomustab inimeseks olemist sellisel kummalisel pooljärgitegeval moel. Ma ei ole üldse kindel, kuidas ma ärkan, homme, ülehomme, üle-üle-ülehomme. Ma lihtsalt eksisteerin. Räägin endast. Vaikin endast. Kuulen ennast. Tuba on endiselt koristamata. Mind ei huvita. Ei ole tükk aega huvitanud. Šiškin tiibleb mu voodi kohal tapetud kätega, või oli see poiss, väike, kahvatute silmadega, eluahastuses poiss, kes ulatas köndid minu poole, sellest raamatust, sellest Volodja kirjast Sašakesele. Ja mina, mina sattusin segadusse, tahtsin ära pöörduda.
Lugedes on alati hirmsam kui vaadates. Tapetud inimesed piltidel või telekas on alati poole vähem hirmsad, kui sõnastatuna sellest hirmust, mis tuleb kuskilt sügavalt meie seest. Hirmust, et meilt võetakse ära käed, jalad, hinged, kehad, ja nii edasi.
See hirm on sama talumatu, kui vahel on olemasolemine.
Mees viskub kaubanduskeskuse seitsmendalt korruselt alla.
Minu sõber peab mind ebanormaalseks, kui ma ei suuda ära kirjeldada oma valu või ahastust. Minu mees. Minu sõber. Minu. Minu. Minu isiklik ahastus, millele ma ennast olen liigselt külge kleepinud, vahel tundun ma endale vastik. Tundun endale see naine, see vastik ülearmastav, ülekantseldav, üleolevalt kohalolev, kogu aeg olev, liiga liiga. Olen see, kes ma tegelikult ei taha, et mees minuga oleks.
Mees viskub kaubandusekeskuse seitsmendalt korruselt alla pärast viiendat tundi ostlemist.
Kus ta endale sellise naise sai? Mina ei suuda endale juba teist nädalat järjest normaalseid kindaid osta. Mul oleks vaja tegelikult vähemalt ühte korralikku Chaneli kostüümikest, millega kohale ilmuda ja armuma panna armaadasid mehi. Mul isegi on midagi sellist kodus, aga mul pole vastavaid saapaid. Ainus normaalne paar sobitub rokiriietega ja samasuguse iseloomuga, mis mul natuke nagu on.
Mees viskub kaubanduskeskuse seitsmendalt korruselt alla pärast lauset, et naine, sa ei saa elu sees kõiki neid kingi kantud, mida sa täna ostad.
Ja mul on naisest rohkem kahju, kui mehest, sest ma tean... Mina tean, mis tunne on jääda, kui kõik aina surevad, kõikide nende totakate kleitide, vanade majade,
nukkude, lillede, lindude keskele, mina tean... Kas sina tead?
Lugedes on alati hirmsam kui vaadates. Tapetud inimesed piltidel või telekas on alati poole vähem hirmsad, kui sõnastatuna sellest hirmust, mis tuleb kuskilt sügavalt meie seest. Hirmust, et meilt võetakse ära käed, jalad, hinged, kehad, ja nii edasi.
See hirm on sama talumatu, kui vahel on olemasolemine.
Mees viskub kaubanduskeskuse seitsmendalt korruselt alla.
Minu sõber peab mind ebanormaalseks, kui ma ei suuda ära kirjeldada oma valu või ahastust. Minu mees. Minu sõber. Minu. Minu. Minu isiklik ahastus, millele ma ennast olen liigselt külge kleepinud, vahel tundun ma endale vastik. Tundun endale see naine, see vastik ülearmastav, ülekantseldav, üleolevalt kohalolev, kogu aeg olev, liiga liiga. Olen see, kes ma tegelikult ei taha, et mees minuga oleks.
Mees viskub kaubandusekeskuse seitsmendalt korruselt alla pärast viiendat tundi ostlemist.
Kus ta endale sellise naise sai? Mina ei suuda endale juba teist nädalat järjest normaalseid kindaid osta. Mul oleks vaja tegelikult vähemalt ühte korralikku Chaneli kostüümikest, millega kohale ilmuda ja armuma panna armaadasid mehi. Mul isegi on midagi sellist kodus, aga mul pole vastavaid saapaid. Ainus normaalne paar sobitub rokiriietega ja samasuguse iseloomuga, mis mul natuke nagu on.
Mees viskub kaubanduskeskuse seitsmendalt korruselt alla pärast lauset, et naine, sa ei saa elu sees kõiki neid kingi kantud, mida sa täna ostad.
Ja mul on naisest rohkem kahju, kui mehest, sest ma tean... Mina tean, mis tunne on jääda, kui kõik aina surevad, kõikide nende totakate kleitide, vanade majade,
nukkude, lillede, lindude keskele, mina tean... Kas sina tead?
11 detsember 2013
Sina ja mina ja meie
see inimeseks ja isiksuseks olemise sümptomaatiline liialdus
kus me kohtume
et karta kõike
ennastsalgavalt ja unustavalt
meie kuulume kokku
meie
selle maailma kõige rõhtsematesse asenditesse surutud luuletajad, oma tööst vaimustuses inimesed ja...
sina
sina
kessa mind loed
kuulume ühte
et laulda ühte
et elada ühte
et hingata ühte
rütmistume endaks
saame endaks
laulame endaks
muud pole jäänud
ma ei pea olema
Taarka
ega oma surnud ema
ma pean olema
mina
ja sina
pead jääma sinaks
kus me kohtume
et karta kõike
ennastsalgavalt ja unustavalt
meie kuulume kokku
meie
selle maailma kõige rõhtsematesse asenditesse surutud luuletajad, oma tööst vaimustuses inimesed ja...
sina
sina
kessa mind loed
kuulume ühte
et laulda ühte
et elada ühte
et hingata ühte
rütmistume endaks
saame endaks
laulame endaks
muud pole jäänud
ma ei pea olema
Taarka
ega oma surnud ema
ma pean olema
mina
ja sina
pead jääma sinaks
10 detsember 2013
Rõõm
Tjah.
Kasse on normaalne, et ma mõtlen kellegagi koos olles, et ma olen talle samahea kui vanaema või ema või mingi kantseldav tegelane?
Ei tea.
Vanainimese värk.
Kasse on normaalne, et ma mõtlen kellegagi koos olles, et ma olen talle samahea kui vanaema või ema või mingi kantseldav tegelane?
Ei tea.
Vanainimese värk.
Luuletused
Me kohtumine surmaga
ei edene, mu kallis
juba pikemat aega
libiseme sellest
varjudena mööda
ja ometi
mul on mu jalad
ja rinnad
ja koomiline
piruetirefleks
mille käigus
löön käelabasid
vastu su koduseinu
ära
sina armastad
endiselt teda
mitte mind
ja mina
noh mina
püüan endiselt
kinni püüda
seda väikest
talumatult kättesaamatut
ennast tänavanurgale
pilli mängima unustanud
printsi
ahjaa
ühel mu sünnipäeval
tantsis ta draakonit
miks nemad võivad surra
või meid unustada
aga meie
poeedid ja Poe-Eedid
elame igavesti
muinasjuttudes
*
kui me sõbraga
ta on väga ilus mees
peole lähme
siis tõmbab mind
rajalt maha
üks teine mees
lükkab sõna otseses mõttes
taeva niimoodi et ma tunnen
kuidas ma valgun täis
iha ja meeletust
ta on must pea
kümme aastat noorem
ja ohkui enesekindel
ometi jooksen
tagasi kohustuse juurde
olla sõber
hea tüdruku taaka
kanda
on vahel nagu
voorusevööd
ei edene, mu kallis
juba pikemat aega
libiseme sellest
varjudena mööda
ja ometi
mul on mu jalad
ja rinnad
ja koomiline
piruetirefleks
mille käigus
löön käelabasid
vastu su koduseinu
ära
sina armastad
endiselt teda
mitte mind
ja mina
noh mina
püüan endiselt
kinni püüda
seda väikest
talumatult kättesaamatut
ennast tänavanurgale
pilli mängima unustanud
printsi
ahjaa
ühel mu sünnipäeval
tantsis ta draakonit
miks nemad võivad surra
või meid unustada
aga meie
poeedid ja Poe-Eedid
elame igavesti
muinasjuttudes
*
kui me sõbraga
ta on väga ilus mees
peole lähme
siis tõmbab mind
rajalt maha
üks teine mees
lükkab sõna otseses mõttes
taeva niimoodi et ma tunnen
kuidas ma valgun täis
iha ja meeletust
ta on must pea
kümme aastat noorem
ja ohkui enesekindel
ometi jooksen
tagasi kohustuse juurde
olla sõber
hea tüdruku taaka
kanda
on vahel nagu
voorusevööd
09 detsember 2013
Nii eneseabilik: hirmust loobumine
Kirjutada on mõnes mõttes täna täiesti võimatu. Eile ka oli võimatu. Sees hõljub midagi head. Niisiis - reedel oli kriitikaseminar, üleeile oli nimepäev ja eile oli vaikus, tegelikult sünnipäev, selline totakas tunne, kus peas toksib muudkui küsimus, et kas kõik, kes mingis tobedas feisbuki sõbralistis on või üldse, kas kõik, kes sõbrad on, viitsivad mulle tervitusi saata. Tegelikult ei viitsinud. A kuidagi väga halvasti ma sellepärast ei tundnud ka. Selline mõnus ja rahulik olemine oli kokkuvõttes. Süüa sai. Juua sai. Kallistada sai, naerda sai. Noh, ütle nüüd, mida sellelt elult tahta? Suurt ei midagi muud. Süüa. Kallistusi ja võib-olla eenduvat armastusetunnet, mis muide ehk ei tulegi teistest, ehk tuleb minust endast, sai ka.
Lihtsalt loobuda hirmust, et asjad ei läe nii nagu peab.
Igal juhul tuleb isale kiri kirjutada. Vahel on mul tunne, et ma olengi siia ilma saadetud, et oma vaesele papale aegajalt meenutada, et kõik asjad ei ole alati kontrolli, normaalsuse ja nii edasi egiidi all. Nad on teisiti, kui me ootame ja see võib ebamugav olla, aga see on nii ja ei teisiti. Siis tuleb olukord lihtsalt läbi närida ja selles kasvada, mis muide on kõige raskem üldse.
Lihtsalt loobuda hirmust, et asjad ei läe nii nagu peab.
Igal juhul tuleb isale kiri kirjutada. Vahel on mul tunne, et ma olengi siia ilma saadetud, et oma vaesele papale aegajalt meenutada, et kõik asjad ei ole alati kontrolli, normaalsuse ja nii edasi egiidi all. Nad on teisiti, kui me ootame ja see võib ebamugav olla, aga see on nii ja ei teisiti. Siis tuleb olukord lihtsalt läbi närida ja selles kasvada, mis muide on kõige raskem üldse.
07 detsember 2013
Lühikarvustuste vajalikkus - häda vajalikkus
Ükspäev sattusin Kaurile külla. Noh, misseal salata, ma iga nädal püüan talle külla sattuda, et silma peal hoida, et kas on kõht täis ja kas viitsib mind kallistada ja mis jauramist ta mul seal jaurab. Seletas teine, et ei taha ta miskit Miloszist kirjutada, et see peab nagu ilmselge olema, miks hra Milosz on äge. Ausalt öeldes ei ole ei selge ega kedagi. Inimesed käituvadki nagu Rein Lang, sest nendel ongi ümberringi ennast iseenesestki täiesti normaalseks pidavad inimesed. Normaalsust ei ole enne, kui sa asja normaalseks kirjutad või räägid, lihtsalt ülikoolis õpetatakse teatud asju väärtustama, mitte aga neist tavalisele reakodanikule rääkima nii et too tahaks poodi tulla ja osta.
Lõppkokkuvõttes on ostmine selge ja konkreetne signaal selle kohta, mis on tähtis, mida tuleks juurde luua, toota, anda jne. Kui meil ei ole aga inimesi, kes julgeks kirjutada 2000tähemärgist sisututvustust hra Baturinist, siis ei ole meil põhimõtteliselt võimalik inimesigi raamatut lugema kutsuda, raamatuid ostma panna. Kõik algab väikestest asjadest.
Väga väikestest asjadest.
Ja lõpuks jõuab suurte asjadeni.
Me elame muidugi riigis, kus kõik arvavad, et ainult Ansip loeb. Tegelikult loeb ka enda nutikus ja julgus ja tahe. Ja see on muide meie endi teha, mismoodi.
Lõppkokkuvõttes on ostmine selge ja konkreetne signaal selle kohta, mis on tähtis, mida tuleks juurde luua, toota, anda jne. Kui meil ei ole aga inimesi, kes julgeks kirjutada 2000tähemärgist sisututvustust hra Baturinist, siis ei ole meil põhimõtteliselt võimalik inimesigi raamatut lugema kutsuda, raamatuid ostma panna. Kõik algab väikestest asjadest.
Väga väikestest asjadest.
Ja lõpuks jõuab suurte asjadeni.
Me elame muidugi riigis, kus kõik arvavad, et ainult Ansip loeb. Tegelikult loeb ka enda nutikus ja julgus ja tahe. Ja see on muide meie endi teha, mismoodi.
05 detsember 2013
pärastaegne koos enneaegsega leti taga
tingimusi, kuidas elus olla, on nii mitu, et see ehmatab mind ära
täna seisis ta letis
pooleteistaastane laps kõhu peal
šiškin kirjutab, kuidas last hoitakse seepärast niimoodi kallistades, sest laps sünnib bioloogiliselt nagunii enneaegsena
mis laps ma olen
või meie
või üldse
a mina tahan ka kallistada
vahel ma muidugi unustan
et kui natuke rohkem enneaegsusest välja kasvada
siis võib veel uusi lapsigi teha
mitteenneaegselt
aga inimene on alati enne ja pärastaegne, sest ta on niisugusena loodud
täna seisis ta letis
pooleteistaastane laps kõhu peal
šiškin kirjutab, kuidas last hoitakse seepärast niimoodi kallistades, sest laps sünnib bioloogiliselt nagunii enneaegsena
mis laps ma olen
või meie
või üldse
a mina tahan ka kallistada
vahel ma muidugi unustan
et kui natuke rohkem enneaegsusest välja kasvada
siis võib veel uusi lapsigi teha
mitteenneaegselt
aga inimene on alati enne ja pärastaegne, sest ta on niisugusena loodud
04 detsember 2013
Revolutsioon
Maalilised mängud revolutsiooniga
Istun komponeeritud ja rütmistatud Tiit Ojasoo etendusel "Enesetapja" ja tunnen oma keelega iseenda sees kasvavat valusmagusat kirge - olla seesamune, enesetapja, keda Jörgen Liik mängib. Ei ütleks, et halvasti. Ütleks, et inimlikult, ütleks, et tantsuliselt, ütleks, et ausalt. Umbes samamoodi nagu mina mängiks. Marian Heinat ja Jaanika Arum on talle seltsiks. Miks on nii, et su naine peab sulle ütlema, et sa pead elus olema? Naine on see ainuke, kes seda julgeb öelda, naine ütlebki, naine teatab, et sa pead elus olema. Sina võid paremale ja vasemale vaadates leida kaupmehed, intelligentsi, hooravad näitsikud, kes loodavad sinu surma kaudu veel rohkem elus olla. Elus olla? Veel rohkem elus olla?
Esialgu olen ma šokis, ma ei saa aru, kuhu ma sattunud olen. Ma ei adu täielikult Ojasood, tema etendustele jõudmine on hoopis teine jõudmine, kui mõnele teisele etendusele jõudmine. Aga see teatud maalisus, mis silme ette kerkib, kui terve kamp lavatudengeid tekitavad tunde, teadmise, hingamise ja mis seal salata maali, siis saab kuidagi eriti teadlikuks ja tundlikuks see, mis laval või võib-olla ka väljaspool lava meil Eestis praegu toimub. Abdul Turay on öelnud, et meil Eestis on toimunud viimased kakskümmend aastat revolutsioon - seesama ülima kapitalismi revolutsioon. Eks me kõik usu, et rikkaks saab lihtsalt, niisama, mitte midagi tehes, et meie juhid teevad meid rikkaks, tehes tarku otsuseid. Ja võib-olla annab etendus meile ka mingisuguse pildi sellest, mis meie oleme. Sest ka Nikolai Erdmani näidend on kirjutatud revolutsioonilisest Venemaast, kus üks hull mees ennast ära tappa tahab. Ja tõepoolest - tahabki.
Seal ta siis on Semjon Semjonovitš (Jörgen Ligi) koos oma Mariaga (Marian Heinat). Jalad, käed, silmad, pea, terved, aga hing on haige. Esialgu maksavorstinäljas ja haige, siis enesetapunäljas ja haige. Kõik algab uitmõttest, hullumeelsusest, ebakainusest võib-olla ka ülemõtlemisest, mis tegelikult on omane intelligentsile, mitte töötule või võib neid omakorda võrdsustada meie riigis praegu? Semjon tahab pasunat puhuda raha teenimiseks, ainult pasunat pole. Semjon saabki pasuna, siis on vaja tiibklaverit, et pasunapuhumist õppida. Ämm ja naine on talle igati toeks, aga nende toest ei piisa. Kes on süüdi? Mis on süüdi?
Naabrimees on aga selle enesetapuplaaniga ennast rikkaks otsustanud teha. Raha on see, mis loeb, või õigemini see, mis pärast enesetappu alles jääb. Kiri on see, mis loeb. Alguses oli sõna, või noh, tegelikult olgem ausad - lõpuks oli sõna ja see rääkis algusest, mis tegelikult alati võis olla midagi muud, kui lõpp julgeb arvata. Võitja on see, kelle lugu alles jääb, läbi märtri. Ja kelle lugu siis jääb? See on ühteaegu mõistatus, kui ka vastus sellele, mis toimub väljaspool lava, mis toimub Eestis või võiks toimuda. Ehk see on isegi vastus küsimusele, mida Rein Lang oma aktiivse kultuurilehe muutmisega sellelt etenduselt saaks. Kes on see, kes lõpuks peab ennast ära tapma? Kes on see, kes lõpuks peab ellu jääma? Kelle mure ja valu - osutub selleks, mis maailma liikuma paneb? See on hea küsimus ja tegelikult - pole sellele lihtsat vastust, nagu ka pole kirja, mis oskaks hästi anda vastust küsimusele: kes on süüdi?
Mitte keegi.
Lugude otsimine on omakorda reklaami ja PR-inimeste töö. Ehk siis tegelikult toimubki laval see, mida tehakse pärast kapitalistlikku revolutsiooni Eestis 2013 - otsitakse lugu, mis annaks mõtte, et olla edasi, mis annaks raha või siis kapitali, et olla edasi revolutsiooni teener või sõdur. Minul omakorda tekib küsimus, et kas revolutsiooni teener või sõdur ei peaks läbi tegema seda, mida teeb läbi Semjon. Surema kasvõi kogu kogukonna poolt, et uuesti ellu ärgata ja mõista, et on ilusad inimesed, mitte revolutsioon. On armastus. Mitte revolutsioon. Ja tegelikult kas mitte Semjon ei suregi ära?
30. novembri etenduse "Enesetapja" lõpus Vene teatris toimus laval aga midagi muud. Kõik tudengid välja arvatud üks, seesama enesetapjat mänginud Jörgen Liik, langesid maha. Sest Jörgen Liik sai Panso preemia. Aga just selline etenduse lõpp tundub kuidagi sümboolne just selle olukorra lõikes, mis meid inimestena iseloomustab.
Müü
Kirjutamine, lugemine, olemine, hingamine ja nii edasi.
Töö.
Jah, see on töö.
A minule meeldib inimestega suhelda. Kirjutada ka. Mõelda ka. Olla ka. Libiseda oma hirmudesse ja neist välja, nii nagu oleks tegu mõne kleidiga väljaspool seda maailma. Väljaspool kõiki maailmu.
Müü.
Müü.
Raamatuid, teadmisi, julgust, tahet.
Müü.
Ja ma tean, et see ühel hetkel teeb meid vapramaks, kes me siin elame.
Müü.
Hinga.
Julge.
Taha.
Ära karda või kui kardad, siis...
Võta seda osana kõigest, mis on.
Müü.
Väike My.
Töö.
Jah, see on töö.
A minule meeldib inimestega suhelda. Kirjutada ka. Mõelda ka. Olla ka. Libiseda oma hirmudesse ja neist välja, nii nagu oleks tegu mõne kleidiga väljaspool seda maailma. Väljaspool kõiki maailmu.
Müü.
Müü.
Raamatuid, teadmisi, julgust, tahet.
Müü.
Ja ma tean, et see ühel hetkel teeb meid vapramaks, kes me siin elame.
Müü.
Hinga.
Julge.
Taha.
Ära karda või kui kardad, siis...
Võta seda osana kõigest, mis on.
Müü.
Väike My.
The Hon Victoria Mary Sackville-West
03 detsember 2013
Aeg ja meie
Seal ma siis olen NO99 kohvikus. On selline, võib öelda ka
kaasaegselt trendika välimusega koht. Ei saa öelda, et mulle ta nüüd
hirmsasti meeldiks. Lakoonilisus on tore. Mulle meeldib isegi Kanuti
gildi lakoonilisus, rääkimata Okasroosikese lossi lakoonilisusest, a
mulle ei meeldi see, kuidas seda kopeeritakse, topitakse igale poole,
lõhutakse see iga koha mingi täpisteaduslik mull, mille sisse minna ja
jääda.
Igal kohal on see olemas.
Ja mis kõige hullem, igal ajal on see olemas. Aeg on hullem kohast, ta surub ennast sisse ja hingab näkku kõige kangemat: olen kõva mees, ehk olen aeg, ehk olen tähtis. Olen olen olen. Sina tule nüüd minuga toime. See ongi ehk midagi sellist, mida ma ei salli, mille vastu ma tahaks võidelda. Sel hetkel saan aru Kaurist, kes küsib minu käest, et kas ta puhkama võib sõita. Võib ikka. Sinna maailma teise otsa, sinna küngaste vahele, sinna enda sisse peitu, kuhu mina ei saa kaasa minna, sest minu pea valutaks Kauriga kaasas olemisest.
Ometi tundun ka mina endale nendel hirmsatel hetkedel nagu keevaline vana naine, kes on kogemata sattunud tantsima veidraid tantse sureva linnuga. Surm on kõige igavikulisem ja hirmsam ja ühteaegu ilusaim nähtus. Tal pole aega. Ta on Colosseum Roomas, ta on see koopamaal sääl Prantsusmaal, ta on see hää ja ilus tamme Lauri või kuidas teda nimetati Viljandimaal. Ta on see, mis rändab meiega seltsis, sest temaga on segasem. Ta on see, keda sa armastad ka siis, kui sa teda kõige rohkem siin maailmas kardad. Ta on see.
Ja kui aeg tuleb, siis aeg ei peatu pärast surma. Aeg läheb edasi, nagu mõnel kummalisel konveieril kutsub meid mõtlema ja käituma ja olema ja meie saame endaks ja vabaks. Meie. Aga vahel ka mittemeie, keegi harjumatu hoopis teine tegelane, kui see meie tegelikult on.
Igal kohal on see olemas.
Ja mis kõige hullem, igal ajal on see olemas. Aeg on hullem kohast, ta surub ennast sisse ja hingab näkku kõige kangemat: olen kõva mees, ehk olen aeg, ehk olen tähtis. Olen olen olen. Sina tule nüüd minuga toime. See ongi ehk midagi sellist, mida ma ei salli, mille vastu ma tahaks võidelda. Sel hetkel saan aru Kaurist, kes küsib minu käest, et kas ta puhkama võib sõita. Võib ikka. Sinna maailma teise otsa, sinna küngaste vahele, sinna enda sisse peitu, kuhu mina ei saa kaasa minna, sest minu pea valutaks Kauriga kaasas olemisest.
Ometi tundun ka mina endale nendel hirmsatel hetkedel nagu keevaline vana naine, kes on kogemata sattunud tantsima veidraid tantse sureva linnuga. Surm on kõige igavikulisem ja hirmsam ja ühteaegu ilusaim nähtus. Tal pole aega. Ta on Colosseum Roomas, ta on see koopamaal sääl Prantsusmaal, ta on see hää ja ilus tamme Lauri või kuidas teda nimetati Viljandimaal. Ta on see, mis rändab meiega seltsis, sest temaga on segasem. Ta on see, keda sa armastad ka siis, kui sa teda kõige rohkem siin maailmas kardad. Ta on see.
Ja kui aeg tuleb, siis aeg ei peatu pärast surma. Aeg läheb edasi, nagu mõnel kummalisel konveieril kutsub meid mõtlema ja käituma ja olema ja meie saame endaks ja vabaks. Meie. Aga vahel ka mittemeie, keegi harjumatu hoopis teine tegelane, kui see meie tegelikult on.
02 detsember 2013
Olemas olla, teadlik olla, täpne olla, vajalik olla
Kolm nädalat Pöffi tralli ja noh, mis seal salata, minu jaoks üks järjekordne õppimismast läbitud või sellele üles tõustud ja sealt alla tuldud. Ikkagi iga päev naeratada ja klienditeenindada. Just just kõrvaltkauplusest kuulsin, et mõnel inimesel on kuus neli vaba päeva ja sellegi üle on ta kohutavalt õnnelik. Ma ei tea. Ei oska nendest vabadest või vähem vabadest päevadest midagi arvata. Minu jaoks on füüsiliselt oluline liikuda millegi suunas ja millestki mööda. Saada hetkeks kellekski teiseks kui piletimüüja või raamatumüüja. Ja nii ongi. Ei teisiti.
Müüja roll on olemas olla. Reageerida. Tunda oma kaupa ja mis kõige hullem, tunda oma klienti, vahel mis seal salata, paremini kui klient ennast ise tunneb. Tuua need keerulised kliendid lihtsate lahenduste ehk hääde kaupade juurde. A vat see eeldab veenmisoskust ja olemisoskust, mis aegajalt absoluutselt kõikidel puuduvad. Minul ikka ka. Ausõna. Tekib selline vaikuse vahetund, keset järjekordset jalutuskäiku kuhugi maailma teise otsa ja tagasi. Ja tunne on absoluutne. Tunne on kohutavalt hea. Tunne on valusalt aus, valusalt kohal, valusalt, lausa needvalt oma.
Klienditeeninduse ajastu saab ju ükskord otsa. Inimene ei pruugi inimesele ehk kunagi eriti vajalikuks osutuda. Moondubki selliseks hullumeelseks joodikpoeediks, kes on suuteline ainult juuatäis peaga aus olema ja armastusväärne, muidu on ahastuses ja paanikas iseendast ja teistest inimestest. Kõik inimesed võivad lõpuks sellisteks osutada. Mis me siis teeme? Kuhu me nõnda endaga jõuame? Ma ei tea. Ma kohe üldse ei tea. Ma ei taha sellesse maailma jõuda, kus mul on ükskõik nendest inimestest, kes mind ümbritsevad kolleegidena, naabritena, muidu inimestena. Muidugi pole ma pooltki nii meeldiv suhtleja pärast pikka tööpäeva. Ma ei suuda oma ekstravertsuses vaikida või koonerdan tähelepanuga selle vastu, kes minuga on.
Igal juhul ma püüan.
Igal juhul on mul põhjust loota, et inimesed märkavad inimesi enda ümber ja viitsivad hoolida. Et me ei pea ennast lolliks jooma, et kellegi vastu julgelt viisakas ja kena olla.
Müüja roll on olemas olla. Reageerida. Tunda oma kaupa ja mis kõige hullem, tunda oma klienti, vahel mis seal salata, paremini kui klient ennast ise tunneb. Tuua need keerulised kliendid lihtsate lahenduste ehk hääde kaupade juurde. A vat see eeldab veenmisoskust ja olemisoskust, mis aegajalt absoluutselt kõikidel puuduvad. Minul ikka ka. Ausõna. Tekib selline vaikuse vahetund, keset järjekordset jalutuskäiku kuhugi maailma teise otsa ja tagasi. Ja tunne on absoluutne. Tunne on kohutavalt hea. Tunne on valusalt aus, valusalt kohal, valusalt, lausa needvalt oma.
Klienditeeninduse ajastu saab ju ükskord otsa. Inimene ei pruugi inimesele ehk kunagi eriti vajalikuks osutuda. Moondubki selliseks hullumeelseks joodikpoeediks, kes on suuteline ainult juuatäis peaga aus olema ja armastusväärne, muidu on ahastuses ja paanikas iseendast ja teistest inimestest. Kõik inimesed võivad lõpuks sellisteks osutada. Mis me siis teeme? Kuhu me nõnda endaga jõuame? Ma ei tea. Ma kohe üldse ei tea. Ma ei taha sellesse maailma jõuda, kus mul on ükskõik nendest inimestest, kes mind ümbritsevad kolleegidena, naabritena, muidu inimestena. Muidugi pole ma pooltki nii meeldiv suhtleja pärast pikka tööpäeva. Ma ei suuda oma ekstravertsuses vaikida või koonerdan tähelepanuga selle vastu, kes minuga on.
Igal juhul ma püüan.
Igal juhul on mul põhjust loota, et inimesed märkavad inimesi enda ümber ja viitsivad hoolida. Et me ei pea ennast lolliks jooma, et kellegi vastu julgelt viisakas ja kena olla.
01 detsember 2013
Teatrisnäigud
*
mulle heinamaadest
sonisid
suitsetades katkisesse
ahju konisid
*
ma tahan endale
sukki siidiseid
rinnahoidjaid kah
kihlasõrmust
päristeemantiga
kallis vaene luuletaja
*
Jörgenile
me kohtume seal
Pikal tänaval
pärast kuulsa
koreograafi
üsna paljastavat
etendust
tal on blondid lokid
ja silmad
mis on rõõmsad
erinevalt minu
silmadest
ma räägin talle sinust
et sul on juba
viiendat aastat
sarikihlumise hobi
et nüüd siis
oled minuni
jõudnud
tema oli esimene
kes tutvustas
mind sinu naisena
ja mina olin segaduses
nüüd ta siis teab
veel kord.
*
kui su kodu
ribikardinad
pärani ajada
langeb keskpäeva valgus
otse su näkku
ja kui su nägu
minu poole pöörata
langeb koridori vari
ühte poolde
sinu näost
see teeb
suhtlemise raskeks
sa ei saa
kunagi olla
ainult valguses.
*
ära ütle
et nälga ei kartnud
keegi pääle
sureva linnu
südatalvel teist
ära ütle
et elu ei kartnud
keegi pääle
vaese munga
Tarkovski filmis
vaiki
ja mängi
seda uhkuse pilli
siidkinnastega
aegade algusest
rõõmsaks loodud
heaolumaailmas
mu kallis
rändamaläinud
lind
või siis maalane
eestimaalane
mulle heinamaadest
sonisid
suitsetades katkisesse
ahju konisid
*
ma tahan endale
sukki siidiseid
rinnahoidjaid kah
kihlasõrmust
päristeemantiga
kallis vaene luuletaja
*
Jörgenile
me kohtume seal
Pikal tänaval
pärast kuulsa
koreograafi
üsna paljastavat
etendust
tal on blondid lokid
ja silmad
mis on rõõmsad
erinevalt minu
silmadest
ma räägin talle sinust
et sul on juba
viiendat aastat
sarikihlumise hobi
et nüüd siis
oled minuni
jõudnud
tema oli esimene
kes tutvustas
mind sinu naisena
ja mina olin segaduses
nüüd ta siis teab
veel kord.
*
kui su kodu
ribikardinad
pärani ajada
langeb keskpäeva valgus
otse su näkku
ja kui su nägu
minu poole pöörata
langeb koridori vari
ühte poolde
sinu näost
see teeb
suhtlemise raskeks
sa ei saa
kunagi olla
ainult valguses.
*
ära ütle
et nälga ei kartnud
keegi pääle
sureva linnu
südatalvel teist
ära ütle
et elu ei kartnud
keegi pääle
vaese munga
Tarkovski filmis
vaiki
ja mängi
seda uhkuse pilli
siidkinnastega
aegade algusest
rõõmsaks loodud
heaolumaailmas
mu kallis
rändamaläinud
lind
või siis maalane
eestimaalane
30 november 2013
Jalutusnäigud
Minu linn
lehkab Lasnamäe
liiminuusutajate järele
kes tahavad unustada
aga keda ei lasta
Minu linn
unistab igavesti
suurest rahast
aga peab leppima
piskuga
sest kommunaalid
ja Jeesus Kristus
nõuavad oma
Minu linn
koondab endasse
inimesi
kes unustavad
ennast minu poodi
luulet armastama
mis siis et pime
mis siis et justkui
mutiurg
seal on
kõik need imed
Kallis ema
isa laskub ikka
oma unistustesse
nagu kõige kurvem
kuldrüüs rüütel
armastab oma
naist edasi
aga ootab sind
teispoolsusest tagasi
*
heaoluühiskonna
pikselöögid
teevad nägijaks
sellest mida
minul ei ole
ja ausalt
palun mitte
autoga meest
palun ajaga
inimest
kes julgeb hoida
mu laialirebenevat
inimeseks olemist
*
püüda mõista
teiste inimeste
vajadusi
vahel paremini
kui enda omi
see on hea
kaupmehe töö
üks vääritumaid
ja jõhkramaid
alamakstumaid
ja täpisteadlikumaid
ameteid
ja ometi ainuke
mille pärast
võin mina
nälgida
täiesti vabalt
ilma distsipliinita
*
ära tule mulle
vastu hiljaõhtu
pärast tööd
naeratan
püüdlikumalt
ja treenitumalt
kui tavaliselt
olen teenindaja
sa ei näe mind
vaid minu
vaikuseta vadinat
kuidas see oligi:
mu naine on klienditeenindaja
ma ei tea kunagi
millal ta päriselt naeratab
või räägib
olulist
lehkab Lasnamäe
liiminuusutajate järele
kes tahavad unustada
aga keda ei lasta
Minu linn
unistab igavesti
suurest rahast
aga peab leppima
piskuga
sest kommunaalid
ja Jeesus Kristus
nõuavad oma
Minu linn
koondab endasse
inimesi
kes unustavad
ennast minu poodi
luulet armastama
mis siis et pime
mis siis et justkui
mutiurg
seal on
kõik need imed
Kallis ema
isa laskub ikka
oma unistustesse
nagu kõige kurvem
kuldrüüs rüütel
armastab oma
naist edasi
aga ootab sind
teispoolsusest tagasi
*
heaoluühiskonna
pikselöögid
teevad nägijaks
sellest mida
minul ei ole
ja ausalt
palun mitte
autoga meest
palun ajaga
inimest
kes julgeb hoida
mu laialirebenevat
inimeseks olemist
*
püüda mõista
teiste inimeste
vajadusi
vahel paremini
kui enda omi
see on hea
kaupmehe töö
üks vääritumaid
ja jõhkramaid
alamakstumaid
ja täpisteadlikumaid
ameteid
ja ometi ainuke
mille pärast
võin mina
nälgida
täiesti vabalt
ilma distsipliinita
*
ära tule mulle
vastu hiljaõhtu
pärast tööd
naeratan
püüdlikumalt
ja treenitumalt
kui tavaliselt
olen teenindaja
sa ei näe mind
vaid minu
vaikuseta vadinat
kuidas see oligi:
mu naine on klienditeenindaja
ma ei tea kunagi
millal ta päriselt naeratab
või räägib
olulist
29 november 2013
Ära arva et
ära arva
et ainult sina
oled hull
või ei suuda
kirjutamata olla
ära arva
et ainult sina
esindad
mõnele täiust
mõnele surma
mõnele unistust
ära arva
et mina ei tea
mis on peeglisse
vaadata
ja tunda
oma katkiseid
hambaid
ja vaadata
mõnele näkku
ja tunda
et tema ei näe
minu aeglast
tihedat lagunemist
ära arva et
mina ei tea
mida sa tunned
aga ma olen õppinud
neelama alla
igemete verd
nälga ja
tuhmistuvat nägemistr
et ainult sina
oled hull
või ei suuda
kirjutamata olla
ära arva
et ainult sina
esindad
mõnele täiust
mõnele surma
mõnele unistust
ära arva
et mina ei tea
mis on peeglisse
vaadata
ja tunda
oma katkiseid
hambaid
ja vaadata
mõnele näkku
ja tunda
et tema ei näe
minu aeglast
tihedat lagunemist
ära arva et
mina ei tea
mida sa tunned
aga ma olen õppinud
neelama alla
igemete verd
nälga ja
tuhmistuvat nägemistr
28 november 2013
Tomi talus
nendel päratutel hommikutel, kui ta ärkas ja tahtis teada, kes ta on, kes ta isa on ja kas ta isa ongi selline, nagu ta teda mäletab mingitest õudsetest teistest hommikutest, kui ema niutsus vaikusest päratutel päevadel mitte nutta, mitte karta, vaid lihtsalt niutsus tolle tuleku üle - isa tuleku, lävest üle astumise üle, mis oli ühtaegu täidetud hirmust ja ahastusest, teadmatusest, mis nüüd nüüd nüüd kohe juhtuma hakkab, kas üldse hakkab
ja nüüd seisis ta selle teise naise kõrval, kes juhuslikult kandis isa perekonna nime, kandis samasuguse rusuva uhkusega, nagu kantakse kõlisevaid või kuldseid ehteid, kantakse omanikutundega, millesse oli surutud kogu maailma haiglus ja tervesus, kõik see, mida nimetatakse normaalseks ja kõik see, mis lõhub, lõimib endasse valu ja valgust ühteaegu
ja korraga just nendel matustel oli tal sellest naisest niisama palju kahju kui rõõmu, ta võttis tolle sõrmed pihku ja pigistas, pigistas, sest niimoodi sai võtta ära suurema osa lahtuvast omanikutundest, sest surmaga võeti temalt see mees, kes tegi temast naise rolli ära. Roll oli jah, pisut saamatu pidi ta nentima, pisut liiga segaduses, aga ta armastas oma meest ja oma kahte poega, armastas isegi seda poissi, kes tuli eikuskilt, et oma isa mitte kunagi enam näha, sest miks muidu tuldi matustele.
segadus, kadumine, olematus
see, kuidas naerdi või naerdakse siiani tema ema üle või tema surnud poolvenna tüdruksõbra üle, naerdakse tahumatu tuimusega, mille teravik on surutud otse sisemusse, keha kõige valusamatesse pooride kaudu sinna, kus peaks toimima mõte
ja nüüd seisis ta selle teise naise kõrval, kes juhuslikult kandis isa perekonna nime, kandis samasuguse rusuva uhkusega, nagu kantakse kõlisevaid või kuldseid ehteid, kantakse omanikutundega, millesse oli surutud kogu maailma haiglus ja tervesus, kõik see, mida nimetatakse normaalseks ja kõik see, mis lõhub, lõimib endasse valu ja valgust ühteaegu
ja korraga just nendel matustel oli tal sellest naisest niisama palju kahju kui rõõmu, ta võttis tolle sõrmed pihku ja pigistas, pigistas, sest niimoodi sai võtta ära suurema osa lahtuvast omanikutundest, sest surmaga võeti temalt see mees, kes tegi temast naise rolli ära. Roll oli jah, pisut saamatu pidi ta nentima, pisut liiga segaduses, aga ta armastas oma meest ja oma kahte poega, armastas isegi seda poissi, kes tuli eikuskilt, et oma isa mitte kunagi enam näha, sest miks muidu tuldi matustele.
segadus, kadumine, olematus
see, kuidas naerdi või naerdakse siiani tema ema üle või tema surnud poolvenna tüdruksõbra üle, naerdakse tahumatu tuimusega, mille teravik on surutud otse sisemusse, keha kõige valusamatesse pooride kaudu sinna, kus peaks toimima mõte
27 november 2013
Hetk loeb rohkem kui
See tunne tõmbub
nagu loor mu ümber
ma olen jälle
ülerääkinud
sinust ja kõigest
mis mind hirmutab
tead
ooteärevil on see jõhker, ebaaus inimeseks olek, alati tahame me midagi muud, alati ootame kedagi muud, alati, see on nagu seadus ja seest tõmbab alati segaseks, alati, öeldakse mu silmadel on kae, ja on ka, ainult mitte vanainimese kae, vaid nooreinimese kae, mis tuletab meelde, et peaks lahti lõhkuma ämblikuvõrgud enda seest, et peaks lahti lõhkuma ämbliku enda seest, meil ei ole siin pilvelõhkujaid, muidu lendaks ma nagu mõni koomiksikangelane mööda maad ja ilma, lendaks peatumata, lendaks heitudes, lendaks, sest keegi peab ju lendama, lendaks, sest kuskil on minu koht ka siin maailmas, praegu on ainult töö, töö, töö, töö, kus mu sõbrad on, kus mu head sõbrad on, kui ma olen juba kolmandamat päeva sind taga otsimas, sind taga hoidmas, sinust mõtlemas, hirmud keerduvad kõhus nagu midagi tabamatut, midagi kohutavat, midagi eksalteeritut, midagi õudset kokku, hirmud, hirmud hirmud, hirmud, a nendega pole nagunii midagi teha, need kasvavad tuterdavateks sõnadeks mu suus, neid on korraga liiga palju, ma sülitan, seletan, vadistan nad välja ja siis korraga
korraga on kõik vait
ja siis korraga selle vaikuse sees on midagi muutunud, ma tean, et sa kardad midagi, sa kardad lehtede krabisemist jalge all, sa kardad mind suudelda, sa kardad minu kallistusi, nagu minagi, sa kardad, sest ma ei saa veel täpselt aru, ainult et mitte tema pärast, mitte kõikide nende ilusate, inetute, tarkade, rumalate, lähedaste, kaugete naiste ja meeste pärast, vaid millegi muu pärast, millest nagunii pääsu pole meil kummalgi, mis on niisama tavaline tulema, kui minema, aga ma kardan, et see jääb, see jääb, see ongi see stiil, millest sa rääkida armastad, õigemini kirjutada, õigemini mina räägin, sina kirjutad
see tunne tõmbub
nagu loor mu ümber
ja ma ei tea
kust sealt välja astuda
nagu udu
nagu minu enda halb
silmanägemine
ma lihtsalt tean
et ma olen selle sees
ja see defineerib
mind
vähemasti hetkeks
teadküll seda va Alliksaart
vahel loeb hetk rohkem
kui 20 aastat ootamist
nagu loor mu ümber
ma olen jälle
ülerääkinud
sinust ja kõigest
mis mind hirmutab
tead
ooteärevil on see jõhker, ebaaus inimeseks olek, alati tahame me midagi muud, alati ootame kedagi muud, alati, see on nagu seadus ja seest tõmbab alati segaseks, alati, öeldakse mu silmadel on kae, ja on ka, ainult mitte vanainimese kae, vaid nooreinimese kae, mis tuletab meelde, et peaks lahti lõhkuma ämblikuvõrgud enda seest, et peaks lahti lõhkuma ämbliku enda seest, meil ei ole siin pilvelõhkujaid, muidu lendaks ma nagu mõni koomiksikangelane mööda maad ja ilma, lendaks peatumata, lendaks heitudes, lendaks, sest keegi peab ju lendama, lendaks, sest kuskil on minu koht ka siin maailmas, praegu on ainult töö, töö, töö, töö, kus mu sõbrad on, kus mu head sõbrad on, kui ma olen juba kolmandamat päeva sind taga otsimas, sind taga hoidmas, sinust mõtlemas, hirmud keerduvad kõhus nagu midagi tabamatut, midagi kohutavat, midagi eksalteeritut, midagi õudset kokku, hirmud, hirmud hirmud, hirmud, a nendega pole nagunii midagi teha, need kasvavad tuterdavateks sõnadeks mu suus, neid on korraga liiga palju, ma sülitan, seletan, vadistan nad välja ja siis korraga
korraga on kõik vait
ja siis korraga selle vaikuse sees on midagi muutunud, ma tean, et sa kardad midagi, sa kardad lehtede krabisemist jalge all, sa kardad mind suudelda, sa kardad minu kallistusi, nagu minagi, sa kardad, sest ma ei saa veel täpselt aru, ainult et mitte tema pärast, mitte kõikide nende ilusate, inetute, tarkade, rumalate, lähedaste, kaugete naiste ja meeste pärast, vaid millegi muu pärast, millest nagunii pääsu pole meil kummalgi, mis on niisama tavaline tulema, kui minema, aga ma kardan, et see jääb, see jääb, see ongi see stiil, millest sa rääkida armastad, õigemini kirjutada, õigemini mina räägin, sina kirjutad
see tunne tõmbub
nagu loor mu ümber
ja ma ei tea
kust sealt välja astuda
nagu udu
nagu minu enda halb
silmanägemine
ma lihtsalt tean
et ma olen selle sees
ja see defineerib
mind
vähemasti hetkeks
teadküll seda va Alliksaart
vahel loeb hetk rohkem
kui 20 aastat ootamist
26 november 2013
Näedsis leidsin lullad
vahel tahaks
kaitseingel olla
nõid ja pärisosa
sinust
minu sõber
vahel tahaks naerda
igavesti naerma sind
nagu Buddhapuu
mis katab
mitu põllumaad
ja hoiab
päiksekõrvetusest
palvetavat
jumalust
su sees
kaitseingel olla
nõid ja pärisosa
sinust
minu sõber
vahel tahaks naerda
igavesti naerma sind
nagu Buddhapuu
mis katab
mitu põllumaad
ja hoiab
päiksekõrvetusest
palvetavat
jumalust
su sees
25 november 2013
Oli ta hea leht? No tegelikult oli kah.
Jahp.
Tundub, et kõik see kära võinuks ka täiesti ära jääda, sest inimesed suudavad oma diletantlikkuses ise endale vee peale tõmmata. Ja ega meil eriti osavaid kirjandus-, muusika ja nii edasi toimetajaid olegi. A kultuuriminister võiks seeasemel, et ise siin mingeid muudatusi teha - tegelda otseselt väljaütlemistega, et teate poisid, raha ei olegi. Ja kui ei ole, siis ei ole, aga iganädalane muusika ehk kontserdiarvustus, iganädalane teatriarvustus (ja mitte videomänguarvustus), iganädalane filmiarvustus, kunstinäitusearvustus peavad ilmuma. Muidu pole kogu sellel tegemisel mõtet.
Aga jah.
Nii ta on.
Tundub, et kõik see kära võinuks ka täiesti ära jääda, sest inimesed suudavad oma diletantlikkuses ise endale vee peale tõmmata. Ja ega meil eriti osavaid kirjandus-, muusika ja nii edasi toimetajaid olegi. A kultuuriminister võiks seeasemel, et ise siin mingeid muudatusi teha - tegelda otseselt väljaütlemistega, et teate poisid, raha ei olegi. Ja kui ei ole, siis ei ole, aga iganädalane muusika ehk kontserdiarvustus, iganädalane teatriarvustus (ja mitte videomänguarvustus), iganädalane filmiarvustus, kunstinäitusearvustus peavad ilmuma. Muidu pole kogu sellel tegemisel mõtet.
Aga jah.
Nii ta on.
24 november 2013
Pöffi telgitagune ja Sirp
Pöffi piletimüüjaks olemisel on mitu suurt plussi, mida tahaks kohe tavatöösse sisse viia. Aga noh, teate küll, kuidas tavatöödega on. 12 kuud järjest tasuta lõunaid jagada, nagu näha, ei suuda ükski firma. Lõpuks või alguseks oleme rahatud. Igal juhul on see selline pluss, mida ma tõsiselt tähtsaks pean. Novembrist pool on vähemasti hästi söögiga varustatud.
Mis puudutab kaubanduskeskuse töötajaid, siis mina oleks hirmus õnnelik, kui oleks ka kohalik lasteaed, kuhu oma maimukesed jätta. Võib ka 12 tunniks või niisama kauaks kui töötajal töötunde on. Lõunaks saaks oma maimukest vaatama tõtata ja samal ajal äkki isegi temaga koos süüa. Pere ja tööaeg saaks kerge sõlmituse. Aga miks ka mitte. Miks ka mitte.
*
Miks mulle Sirbi kirjanduse nurgake meeldib? Kirjutati üle pika aja Toomas Raudamist. Doris Kareva ajal kirjutati väga palju Verbi kirjastuses ilmunust. Seekord räägiti isegi Aado Lintropist. Tähendab on kellest ja mismoodi rääkida. Ja see on hea. Palju parem, kui me arvata oskame.
Mis puudutab kaubanduskeskuse töötajaid, siis mina oleks hirmus õnnelik, kui oleks ka kohalik lasteaed, kuhu oma maimukesed jätta. Võib ka 12 tunniks või niisama kauaks kui töötajal töötunde on. Lõunaks saaks oma maimukest vaatama tõtata ja samal ajal äkki isegi temaga koos süüa. Pere ja tööaeg saaks kerge sõlmituse. Aga miks ka mitte. Miks ka mitte.
*
Miks mulle Sirbi kirjanduse nurgake meeldib? Kirjutati üle pika aja Toomas Raudamist. Doris Kareva ajal kirjutati väga palju Verbi kirjastuses ilmunust. Seekord räägiti isegi Aado Lintropist. Tähendab on kellest ja mismoodi rääkida. Ja see on hea. Palju parem, kui me arvata oskame.
23 november 2013
***
Kui sa tahad kirjutada
aga pead töötama
siis
aeglaselt
läheb miski
teistsuguseks
ja ööd
muutuvad pikemaks
ja valgemaks
ja hirmsamaks
ja hambad valutavad
ja inimesed
tekitavad tunde
et äkki
sa ei olegi
NII
ebanormaalne
aga pead töötama
siis
aeglaselt
läheb miski
teistsuguseks
ja ööd
muutuvad pikemaks
ja valgemaks
ja hirmsamaks
ja hambad valutavad
ja inimesed
tekitavad tunde
et äkki
sa ei olegi
NII
ebanormaalne
22 november 2013
Luuletusi
*
mu sõber tuleb jälle
peksasaanud loomaks
mu raamatupoodi
valutama
südant ja ennast
miks te kõik usute
et suudan teid kanda
maast lahti
et olen marutuul
ma olen väike
ma olen poolpime
ma olen vallaslaps
minusuguseid
põletati tuleriidal
praegu lastakse
veel olla
sest minusugustele
saab südant puistata
mis siis juhtub
kui teil pole enam
südant
mida laiali puistata
ja valus ei ole
kas lakkate olemast
sõbrad
kas lakkate põlemast
ja teete minust
tuleriida?
Vanaemale
kes mu suureks kasvatas
sündind Anastassia Jevimovna Zaitsovale
ma tahan su sitkust
armastada
ainult ühte meest
kogu elu
surnud küll
aga sinu oma
ma loodan
te saite kokku
ma tahan su julgust
armastada
ühte Jumalat
kogu elu
viimasest sundisid
nad sind vaikima
aga sina ei jätnud
õpetasid mind ja oma tütart
armastama
ma tahan su vene keelt
talupoja oma
mu memm
ma tahan su julgust
rääkida eesti keelt
oma eesti mehega
53. aastal
mu memm
ma tahan su julgust
abielluda saksakeelse
perekonnanimega
mu memm
kui kõik su sugulased
lõid lamenti
et miks ja kuidas
ma tahan su mässu
maailma vastu
uskudes sellesse
mis hea
mu memm
mu sõber tuleb jälle
peksasaanud loomaks
mu raamatupoodi
valutama
südant ja ennast
miks te kõik usute
et suudan teid kanda
maast lahti
et olen marutuul
ma olen väike
ma olen poolpime
ma olen vallaslaps
minusuguseid
põletati tuleriidal
praegu lastakse
veel olla
sest minusugustele
saab südant puistata
mis siis juhtub
kui teil pole enam
südant
mida laiali puistata
ja valus ei ole
kas lakkate olemast
sõbrad
kas lakkate põlemast
ja teete minust
tuleriida?
Vanaemale
kes mu suureks kasvatas
sündind Anastassia Jevimovna Zaitsovale
ma tahan su sitkust
armastada
ainult ühte meest
kogu elu
surnud küll
aga sinu oma
ma loodan
te saite kokku
ma tahan su julgust
armastada
ühte Jumalat
kogu elu
viimasest sundisid
nad sind vaikima
aga sina ei jätnud
õpetasid mind ja oma tütart
armastama
ma tahan su vene keelt
talupoja oma
mu memm
ma tahan su julgust
rääkida eesti keelt
oma eesti mehega
53. aastal
mu memm
ma tahan su julgust
abielluda saksakeelse
perekonnanimega
mu memm
kui kõik su sugulased
lõid lamenti
et miks ja kuidas
ma tahan su mässu
maailma vastu
uskudes sellesse
mis hea
mu memm
21 november 2013
Karje on karje
igasugune kirjutamine
kukub endast välja
kui on hirm
kaotada nägemist
kuulmist
mõistmist
kui valu võtab võimust
ja sõnast saab
sõnasse kukkuv valulik nähtus
millele ei ole kohta
mu ema
mu ema
mu ema
kui sa vaid oleksid teadnud
kuidas ma kõike nii isiklikult võtan
äkki sa oleks mu ära jätnud
sest karje on karje
olgu ta appi või ootel
olgu ta
nii nagu ta on
ja minul on valus
nii valus
et
sest karje on karje
alati ühtmoodi
langev
*
see vaoshoitud hirm
et sa ära lähed
on minus alati olemas
sa tead
ma luban me
jääme sõpradeks
kes ütlevad
tere, kuidas läheb
seda ma luban
rohkem ei suuda
ma enam lubada
see tunne, kuidas astun
endast ja sinust ja meist
tänavale
on õudne
on valus
ja sa oled
oma huultega
tema huultes kinni
ma luban
me jääme sõpradeks
kes ütlevad
kukub endast välja
kui on hirm
kaotada nägemist
kuulmist
mõistmist
kui valu võtab võimust
ja sõnast saab
sõnasse kukkuv valulik nähtus
millele ei ole kohta
mu ema
mu ema
mu ema
kui sa vaid oleksid teadnud
kuidas ma kõike nii isiklikult võtan
äkki sa oleks mu ära jätnud
sest karje on karje
olgu ta appi või ootel
olgu ta
nii nagu ta on
ja minul on valus
nii valus
et
sest karje on karje
alati ühtmoodi
langev
*
see vaoshoitud hirm
et sa ära lähed
on minus alati olemas
sa tead
ma luban me
jääme sõpradeks
kes ütlevad
tere, kuidas läheb
seda ma luban
rohkem ei suuda
ma enam lubada
see tunne, kuidas astun
endast ja sinust ja meist
tänavale
on õudne
on valus
ja sa oled
oma huultega
tema huultes kinni
ma luban
me jääme sõpradeks
kes ütlevad
19 november 2013
miinuskümnesed prillid ja tunne et
Loodame?
Loodame.
Professor on täiesti endast väljas.
Ootame selle esimese Sirbi ära. Äkki tuleb üleootuste hea Sirp. Äkki oli seda vahetust just praegu väga vaja. Tööd teha. Tööd teha. Tööd teha. Tööd teha. Kogu aeg aina tööd teha selleks, et ühel hetkel olla.
Või noh tööd tehes tasubki vist olla.
Loodame.
Professor on täiesti endast väljas.
Ootame selle esimese Sirbi ära. Äkki tuleb üleootuste hea Sirp. Äkki oli seda vahetust just praegu väga vaja. Tööd teha. Tööd teha. Tööd teha. Tööd teha. Kogu aeg aina tööd teha selleks, et ühel hetkel olla.
Või noh tööd tehes tasubki vist olla.
17 november 2013
Mismoodi?
Pöffiga seoses - "Tapatöö" - kummaline vaadata. Soovitan?
Joshua Oppenheimeri film. Ei tea. A mõtlema pani küll.
Kuidas sa põhjendad 3 miljoni tapmist oma organisatsiooni poolt? Et nad olid kommunistid ja väärisid surma? Just seda ilusat surma, mida sina neile pakkusid? Niimoodi said nad taevasse minna? Niimoodi nad ei vihka sind? Mismoodi sa ei oksenda, pärast tapmiste kirjeldamist ja mahamängimist tapakohal? Mismoodi sa ei nuta?
Mismoodi sa ei ole juut? Mismoodi sa ei pane inimest aina ebamugavalt tundma? Süüd? Mismoodi?
16 november 2013
visiooniprobleemiga
Täna käis vana naine poes. Rääkis, kuidas ta venekeelsel armsal naabripoisil eesti keele ülesandeid aitab teha. Hea naabrinaine oli. Täpselt selline nagu nad peaks olema. Palus grammatikat. Ega meil eriti selliseid lihtversioone pole. Ehk mõni teab mingeid lihtsamaid grammatikakesi seitsmekümnesele tädile, kes aitab oma kaheksaaastast venekeelset naabripoissi? Igal juhul otsustasin ma üles kirjutada kõik neliteist käänet paberile, et tädi saaks last õpetada. Kõik tulid meelde välja arvatud üks kääne. Saav. Ehk siis visioonitundlik Katrina on enamasti visioonitu. Minu visioon on toime tulla nende asjadega, mis meile antud on võimalikult hästi. See on ainus visioon ja öelda, kui me nendega toime ei tule, ehk anda mõista kõrgematele peadele, et teate, meil on probleem. Ja nonde kohus oleks lahendada visiooniprobleemi. Sellised lood. Tädi oli õnnelik. Saava käände leidsin suurest rohelisest grammatikast.
15 november 2013
masendusloog
Halb silmanägemine
Kaur, kes teatas, et ta on mu hea sõber, mida ta ka on
ilma igasuguste liigsete asjadeta
umbes nagu Professor
natuke kurb hakkas muidugi
et mismõttes nagu
ja seest tõmbas kuidagi kokku
aga elu on selline
nii me oleme sellest kõigest rääkinud
elu ongi selline
ja siis tekib mingi jabur, täiesti arusaamatu vastutustunne
sõpradega on nii, et neid on tegelikult võimatu maha jätta
nad on kogu aeg sees
ja nende aeg on minu sees
lihtsalt enamus sõprade puhul
ei kallista ma inimest seni, kuni ta maha rahuneb
sest enamus mu sõpru ei vaja minu kallistusi
elu
eks ole
elu
ja siis veel see ZAUM ja Sirp
issand
issand
issand
ei oska hetkel seisukohtagi võtta
ohkan ainult
prillid peas on halbadele silmadele mõeldud
tegelikult on
sisse vaja smuugeldada
silindrid
et ma näeks
10 meetri kauguselt majanumbreid
praegu pea valutab
ei näe
ja siin ma siis olen
ei näe nii kaugele kui vaja
ja
raha ka ei ole
et
uusi prille osta
aga alla anda
ei või
Kaur, kes teatas, et ta on mu hea sõber, mida ta ka on
ilma igasuguste liigsete asjadeta
umbes nagu Professor
natuke kurb hakkas muidugi
et mismõttes nagu
ja seest tõmbas kuidagi kokku
aga elu on selline
nii me oleme sellest kõigest rääkinud
elu ongi selline
ja siis tekib mingi jabur, täiesti arusaamatu vastutustunne
sõpradega on nii, et neid on tegelikult võimatu maha jätta
nad on kogu aeg sees
ja nende aeg on minu sees
lihtsalt enamus sõprade puhul
ei kallista ma inimest seni, kuni ta maha rahuneb
sest enamus mu sõpru ei vaja minu kallistusi
elu
eks ole
elu
ja siis veel see ZAUM ja Sirp
issand
issand
issand
ei oska hetkel seisukohtagi võtta
ohkan ainult
prillid peas on halbadele silmadele mõeldud
tegelikult on
sisse vaja smuugeldada
silindrid
et ma näeks
10 meetri kauguselt majanumbreid
praegu pea valutab
ei näe
ja siin ma siis olen
ei näe nii kaugele kui vaja
ja
raha ka ei ole
et
uusi prille osta
aga alla anda
ei või
14 november 2013
selline lugu siis
tore, ma olen kõikide inimeste parim sõbranna
jess
*
riismaa peab oma raheli tagasi saama, siis on ta elul mõte vist ka.
jess
*
riismaa peab oma raheli tagasi saama, siis on ta elul mõte vist ka.
12 november 2013
Peadpööritav tunne
Täna hommikul istusin oma peaaegu et viimase rahaga taksosse. Ei, kodus on süüa. Tööl on tülid. Ju ma siis hakkan kergelt iseennast lolliks tegema. Arvan endast kedagi. Ei tasu arvata. Eks nad varem või hiljem pane mind paika. Minu ebaadekvaatsusi. Meil on meie lemmikud, ütles keegi kuskil kunagi, a äkki ta valetas. Hommikul ärkasin kell pool kuus, et tantsukavasid parandada. Eelmisel õhtul olime need Kauriga koju toonud. Kodutee oli täis luuletajate vadinat. A kõige seikluslikum oli prügikasti põlemine. Kaur viskas kogu maailma lehtedekuhja prügikasti. Hirm oli, et ei jõua piisavalt ära parandada vihikukesi. Sees toimis see etenduse nägemise vajaduse loogika. Vabatahtlik saab etendusi näha, tasuta. See on kõige parem asi üldse.
Loodan, et ma ei pea tantsimisest kirjutama. See on kõige kohutavam ja ilusam asi, millest kirjutada. Te ju olete lugenud mu ilmselgelt tõmblevaid, valutsevaid viiteid tantsutundmatusele. Ma armastan kaasaegset tantsu sama palju kui kaasaegset kunsti, aga kummastki rääkida on minu jaoks suurim piin, mida on võimalik ette kujutada. Jah, ma olen inseneri tütar. Ei, mulle ei meeldi teoreetikuid igale poole segada, et rääkida lihtlabastest nagunii arusaadavatest asjadest ja asjadest tuleb nii selgelt rääkida, et inimesed ei kardaks neid nagu ämblikke. No milleks. No kuidas. No kes kurat saab aru pikast tsitaadist, mis ei olegi üllatus üllatus Heideggerilt pärit. A muidugi selleks, et tantsust ja kunstist paremini aru saada, peab teadma mitte ainult Heideggeri, vaid peab filosoofiat üldse teadma-lugema ja mis kõige hullem mitte ainult filosoofiat. Keelde peab ennast sisse lugema, et millestki kirjutada. Ei saa visata peale võrku, mille teine nimetus on prügikast.
Igal juhul lubas taksojuht, kes mu Rotermanni ära viis, eeldades korraga, et ma olen tükike eesti eliidist (vist see vaeseim tükike), et tema sõidab 80 000 kaasmaalasele Soome järgi. Kuulas raadiot ka, mis soomekeelne, rääkis oma kahest lapsest. Imelik oli kuulata. Tegelikult oli ta oma jutus kuidagi vastuoluline. Lõpuks vaatas mind ja küsis, et mis mul seal Rotermanis asja. Mina ütlesin, et Piletilevi. Tema vaatas, et miks. Mina ütlesin, et tantsukavad või noh, tegelikult Kanuti gildi kavad, kus on Hommikufestivali kaks etendust sassi läinud. Tema küsis, et kas ma ise tantsin, mina vastasin ,et ei tantsi. Et ma nagu olen ajakirjanik. Vabatahtlik oli selle kõige juures kuidagi kummaline öelda. Aga kui sisse tuleb see peadpööritav tunne, et sa saad aru, siis tahakski kirjutada. Jah, kirjutada. Olgu see kellest või millest tahes.
Taksojuht ütles, et ahhaa tark olete ja ilus olete ka. Te olete ju kuninganna.
Loodan, et ma ei pea tantsimisest kirjutama. See on kõige kohutavam ja ilusam asi, millest kirjutada. Te ju olete lugenud mu ilmselgelt tõmblevaid, valutsevaid viiteid tantsutundmatusele. Ma armastan kaasaegset tantsu sama palju kui kaasaegset kunsti, aga kummastki rääkida on minu jaoks suurim piin, mida on võimalik ette kujutada. Jah, ma olen inseneri tütar. Ei, mulle ei meeldi teoreetikuid igale poole segada, et rääkida lihtlabastest nagunii arusaadavatest asjadest ja asjadest tuleb nii selgelt rääkida, et inimesed ei kardaks neid nagu ämblikke. No milleks. No kuidas. No kes kurat saab aru pikast tsitaadist, mis ei olegi üllatus üllatus Heideggerilt pärit. A muidugi selleks, et tantsust ja kunstist paremini aru saada, peab teadma mitte ainult Heideggeri, vaid peab filosoofiat üldse teadma-lugema ja mis kõige hullem mitte ainult filosoofiat. Keelde peab ennast sisse lugema, et millestki kirjutada. Ei saa visata peale võrku, mille teine nimetus on prügikast.
Igal juhul lubas taksojuht, kes mu Rotermanni ära viis, eeldades korraga, et ma olen tükike eesti eliidist (vist see vaeseim tükike), et tema sõidab 80 000 kaasmaalasele Soome järgi. Kuulas raadiot ka, mis soomekeelne, rääkis oma kahest lapsest. Imelik oli kuulata. Tegelikult oli ta oma jutus kuidagi vastuoluline. Lõpuks vaatas mind ja küsis, et mis mul seal Rotermanis asja. Mina ütlesin, et Piletilevi. Tema vaatas, et miks. Mina ütlesin, et tantsukavad või noh, tegelikult Kanuti gildi kavad, kus on Hommikufestivali kaks etendust sassi läinud. Tema küsis, et kas ma ise tantsin, mina vastasin ,et ei tantsi. Et ma nagu olen ajakirjanik. Vabatahtlik oli selle kõige juures kuidagi kummaline öelda. Aga kui sisse tuleb see peadpööritav tunne, et sa saad aru, siis tahakski kirjutada. Jah, kirjutada. Olgu see kellest või millest tahes.
Taksojuht ütles, et ahhaa tark olete ja ilus olete ka. Te olete ju kuninganna.
11 november 2013
see lurjus et
Tead, kui sa selle emotsioonilaksu kätte saad
oled nagu
16aastane naga, kes tahab aina karjuda ja karjuda
ja karjuda
tundmata mingit muud piina, peale selle piina, mis teeb sust inimese
a seegi piin saab miski hetk otsa
võtab ennast kokku ja läheb uutele jahimaadele
mis purjus see purjus
mis kurjus see kurjus
mis sina see sina
võib-olla ka taevasina
*
oled nagu
16aastane naga, kes tahab aina karjuda ja karjuda
ja karjuda
tundmata mingit muud piina, peale selle piina, mis teeb sust inimese
a seegi piin saab miski hetk otsa
võtab ennast kokku ja läheb uutele jahimaadele
mis purjus see purjus
mis kurjus see kurjus
mis sina see sina
võib-olla ka taevasina
*
10 november 2013
Hirmutiraažid
Une ja hirmutiraaži on alati rohkem
kui jaksan läbi lugeda
alati on olnud
ja sellega käib kaasas
see, miks mul kedagi ei ole
miks ma ei usu, et mul keegi on
sa pead talle olemas olema
kellele? kuidas? mismoodi?
kui asjad lagunevad käest
ja mina kardan olla
keegi hullumeelne
siis ma olengi hullumeelne
*
mida lähemale sa tuled
seda hirmsam mul on olla
jooksusammud pekslevad ajus
ma ise pekslen ajus
ja keegi ei saa aru
ma ei taha kedagi süüdistada
mul ei tule see hästi välja
külm kodu ja ehk soojad suhted
kelle või millega
armukadedusega
ma ei suuda armukade olla
sest ma olen seda näinud
kuidas mulle emaks sobiv naine
on minule armukade olnud
sest
ära küsi miks
neil peaks piinlik olema
aga neil ei ole
lihtsalt armasta mind
kui sa suudad
mul on ennast meeletult raske armastada
aga ma püüan
olen terve elu püüdnud
sest ainult nii saan ma
tema eest olemas olla
mitte ainult tema eest
meie eest
kellel on keel ja kirik
ja see teadmine
et me oleme olnud
meie oleme rohkem olnud
kui nemad
sest nemad on argpüksid
mis siis et lõppkokkuvõttes olen ka mina
kui mul on hirm
sinu mineku ees
nagu ka tuleku ees
nagu ka kohaloleku ees
kui jaksan läbi lugeda
alati on olnud
ja sellega käib kaasas
see, miks mul kedagi ei ole
miks ma ei usu, et mul keegi on
sa pead talle olemas olema
kellele? kuidas? mismoodi?
kui asjad lagunevad käest
ja mina kardan olla
keegi hullumeelne
siis ma olengi hullumeelne
*
mida lähemale sa tuled
seda hirmsam mul on olla
jooksusammud pekslevad ajus
ma ise pekslen ajus
ja keegi ei saa aru
ma ei taha kedagi süüdistada
mul ei tule see hästi välja
külm kodu ja ehk soojad suhted
kelle või millega
armukadedusega
ma ei suuda armukade olla
sest ma olen seda näinud
kuidas mulle emaks sobiv naine
on minule armukade olnud
sest
ära küsi miks
neil peaks piinlik olema
aga neil ei ole
lihtsalt armasta mind
kui sa suudad
mul on ennast meeletult raske armastada
aga ma püüan
olen terve elu püüdnud
sest ainult nii saan ma
tema eest olemas olla
mitte ainult tema eest
meie eest
kellel on keel ja kirik
ja see teadmine
et me oleme olnud
meie oleme rohkem olnud
kui nemad
sest nemad on argpüksid
mis siis et lõppkokkuvõttes olen ka mina
kui mul on hirm
sinu mineku ees
nagu ka tuleku ees
nagu ka kohaloleku ees
Tellimine:
Postitused (Atom)